Pisut siis Austriast ka

Esimene asustatud punkt, millest Austrias läbi sõitsime oli Drasenhofen. Väljanägemiselt selline tilluke linnake, millesarnaseid tuli päris mitmeid, teglikult pidavat olema aga küla. Pärastpoole jäime seda uskuma ka, sest linnalike armsate majade ja sellise ühe peatänava taga olid tegelikult põllud, st maja tagant hakkas kohe põld ja keset nn linna sõitis meile vastu kombain.

Populaarse kohad pidid olema igas linnas Heurigerid (hääldus hoiriger), ei teagi, kas kirjapilt sai õige. Igastahes on see koht, kus pakutakse noort veini. Vein on noor siis kuni järgmise aasta novembrini. Sealt alates jällegi möödunud suve saagist tehtud uus. Kahjuks ei näinud ühtegi.


See-eest nägime aga katkusambaid, vaatamata sellel, et tundus, et enamus neist oli just selleks suveks remonti viidud. Kohal, kus pidi olema katkusammas valitses tühjus või oli samba alus mässitud kilesse. Aga katkusamba mõte seisnes selles, et pärast raskeid aegu, alguses oli selleks katk, hiljem võis ka mingi muu rahvast tabanud viletsus olla, ehitati selline kaunis katkusammas, et paluda jumalalt paremat saatust. Pidi üldse Kesk-Euroopas tavapärane olema. Hiljem nägime ühte lähedalt Viinis. Oli jah päris võimas.

Väga palju oli tuulegeneraatoreid, samuti päevalillepõlde. hiljem loomulikult nägime ka viinamarjaistandusi (valge veini marjad), gladioolipõlde ja ilmselt sparglipõlde.


Meie peatuspaigaks sai Viini lähistel asuv eeslinnake nimega Orth/Donau, hotell nimega Danubius. Hotelli kõrval asus ka schlossOrth, ehk kaunis vanaaegne linnus, aga kuna ilmad ei olnud eriti meie poolt, siis jäigi seal käimata, ainult üle tänava sai teist imetletud ja mingi pildi peale sai ta kah püütud. Hotell oli tõepoolest kodune, selline mitte just uus, aga väga norida kah polnud, tuba oli suur, WC, dušš funkasid korralikult ja hotelli sisehoovis oli lehtla, kus kahjuks saime ainult esimesel õhtul suveõhtut ja veini nautida, enne kui ootamatult sügis tuli ja selle ära rikkus. Süüa pakuti palju, juustu oli ka piisavalt ja puuvilja. Õhtuks sai valida kala. No mida mul veel viriseda ja ega muu kui ilmaga viriseda ei tahagi.

Natuke siis veel sellest, mida enne Viini sõitu räägiti. Pärast seda kadus mul üleskirjutamistuhin pealt ja ega poleks ka mõtet olnud kogu ajalugu endale kirja panna, sest paljugi oli juba teada, paljugi on ülesleitav ja nii ta siis ongi.

Mõningaid pilte Austriast:


Schönbruni loss


Schönbruni loss park


Loss oma täies hiilguses


St. Stephen's Cathedral


Sachertorte


Hundertwasserhous


ja seestpoolt


St Wolfgang - imeilus linnake teel Salzburgi


St Wolfgangi majad




ja kusagil seal udus on mäed


Siia hotelli oleks ju võinud jäädagi ...


Salzburg - Mirabellgarten - kuskil siin kalpsasid "Heliseva muusika" tegelased

Mis siis Tšehhist meelde jäi

Kuna mingi kala tuli jälle sisse, siis kirjutan Tšehhist uue postitusena. Stupid me, ma ei oska ikka küll, lihtsalt võttis kätte ja hakkas mu fonte omasoodu muutma, no vaata raiska, ma enam pihta ei saand. Jätkame siis nüüd siit ja Tšehhiga. Ariel ja large.

Tsehhi - ääred kõrgelt iga kandi pealt, keskelt nõgus - nagu suur kauss.

Mida siis Tšehhist teada võiks?

• Tšehhi on jaotatud 2-ks piirkonnaks
• Moraavia ehk Määrimaa
• Bohemia ehk Böömimaa

Alguses oli kuningavõim, mis tõrjuti kõrvale saksa soost valitsejate poolt ning läks Saksa rahva püha Rooma valitsuse alla. Saksa valitsuse all Tšehhi, eriti Praha õitses. Prahasse rajati Karl IV poolt vanim ülikool - Karli ülikool. Samuti rajas ta Karlovy Vary linna, kus on mineraalveeallikad ja praegu palju spasid.

15. sajandil Hussiitide sõjad.
Jan Huz - soovis kirikut reformida - jumalateenistusi emakeelseks jne. Ideed kandusid massidesse, viisid mässudeni, tekitasid rahulolematuse vlitseva korraga. Lõpuks ta hukati tuleriidal.

Hiljem valitsesid ka Tšehhit Habsburgid.

• Iseseisvaks sai pärast I MS, siis oli Tšehholslovakkia.
• 1938 annekteeris Hitler osa Sudeetidest ning läks kogu täiega natside võimu alla.
• 60-ndatel nn. inimnäoline sotsialism, mis viis edasi 1968 aasta sündmusteni.
• 4500 tanki
• 65 ooo meest
• 120 inimohvrit

• 90-ndatel toimus siis nn Sametrevolutsioon.
• Tšehhi ja Slovakkia eraldumist 1. jaan.1993 nimetatakse "Sametlahutuseks".

Praegu siis:
10.5 milj. elanikku
95% tšehhid

Tšehhi õlu on maailmakuulus
Pilszen
Krušavitsa

Slovakkidel Kuldne Faasan
Ühe inimese kohta juuakse Tšehhis 161 liitrit õlut


Mida muud siis neist veel teatakse?

• BATA kingad (hääldus baatja)
• ŠKODA autod, mis praeguseks General Motorsi all, kasutatakse WW tehnikat, aga auto nimetus on tulnud omaniku nime järgi ja päris naljakas - see sõna tähendab tšehhi keeli häda; kahju; kole lugu, vaat sulle siis Škodat.

Mõned linnad siis veel

Olomouc (hääldusega olomõts) on ülikoolilinn, kus on palju skulptuure ja kujusid, üldse kultuurilinn, kus asub Tšehhit II vanim ülikool

Brno - Suuruselt II linn, tuntud ka kui Moraavia pealinn. Samuti palju ülikoole. Õpetatakse ka balti keeli, va eesti, kuid soome keelt õpetatakse küll,

• Esimesena maailmas kasutati Edisoni elektrilampi justnimelt Brno Saksa teatris.
• Brno lähedal suured karstialad, palju maa-aluseid järvi, palju stalaktiite, stalakmiite.
• Moraavias asuvad ka suured viinamarjaistandused.
• Moraavia tuntud kui valge veini maa.
• Böömimaa - õllemaa.
  

Tee äärde jääb ka Mikulovi loss, kus asub hiigelsuur veinitünn. Kui 80 aasta jooksul joodaks sealt 3.5 liitrit päevas, siis alles saaks ta tühjaks.

Mis siis meelde jäi - põhiliselt Poolast

ja kirja sai pandud.

Austria reis 7-13 2007

Varahommikusel tunnil, mistõttu öö jäigi magamata, tuli hakata Tln poole veerema. Tegelikult selles ei olnudki midagi üleloomulikult rasket, vähemalt kui minu öiseid eluviise silmas pidada. Kell 6 hakkas juba veerema buss, mis siis võttis suuna esmalt Pärnusse ja sealt siis edasi Läti-Leedu, kus tehti ka esimene söögipaus.

Koha nimi oli 19.kilomeeter, mis tähendas siis seda, et 19 km peale riigipiiri ta paikneski. Tegemist oli mingi bussireisijate meeliskohaga, mistõttu esialgu tundus, et me ei pääse üldse löögile ning asi võib võtta tunde, selgus siiski, et nii kaua õnneks ei läinud. Süüa pidi küsima mitme erineva leti tagant, salatid olid hoopis omaette ja päras6t selgus, et neid tuli kaussi panna. Ühe leti ääres pakuti ka mingeid päris söödavaid kartulipannkooke, ei olnud tsepelliinid või mis iganes selle Leedu rahvustoidu nimi on, ei olnud. Täiesti süütud kartulipannkoogid olid.

Edasi siis just niipalju kui ma oma tarka märkmikku üleskirjutada viitsisin ja võibolla natukene veel. Kohe tuleb ülestunnistada, et targa märkmiku kasutamist üleskirjutamise eesmärgil suutsin ma ellu rakendada vaid esimesel kolmel päeval. Miks nii? Raske öelda, vist viitsi kadus ära. Aga mõned toredad faktid siis läbisõidetud maadest.

Poola

• McDonald'si friikate jaoks kartuleid kasvatavad poolakad ise
  

• Fiat 126 - üldtuntud poolakate miniauto tuntud ka nime alla "Elevandi rulluisud"

Söömisest

• Armastavad hapukat toitu, eriti IN igsugune marineerimine
  

• Erilised lemmikud on supid, mis on suhteliselt hõredad ja väidetavalt tähendab seda, et miskit ujub hapukas leemes
• boršš - lahja peedivesi
• oasupp - räägitakse, et olla hea
• rupskisupp (üldse on kombeks kõik kehaosad söögitegemisel ära kasutada)
• köögiviljatükikestega supp, keskel keedumuna või vorstiviil - surovka
  

• Restodes kombeks tellida prae osised eraldi - st valid eraldi liha, siis kartulid ja lõpuks sinna juurde ka salati, muidu ei panda, kui ei taipa küsida, ka kaste tuleb eraldi küsida, leiba lauda ei tooda.

Jookidest - kanged IN

• piisoni vodka (rohulibledega), Masuuria piirkonnas ka kasvatatakse neid
• igasugused liköörid - kaasaarvatud pihlaka
• maitsestatud viin
• slivovitš e. ploomibrändi, see on vist veidi popukaarsem veel Slovakkide hulgas
• liköör või viin ehtsa kulla helvestega (Gdanskist) - väga kange ja maitsestatud ürtidega, mille juurde käib ka legend Neptuni purskkaevust kuhu visati palju münte ning mille tõttu Neptun muutis vee alkoholiks. Sellest siis ka seesugune naps.
  

Õlletehaseid on poolakatel ka, kuulsaim vast Piisoni õlu

Gdansk - sadamalinn, kus on palju tööstust, aga pis pidada olema samas ka kaunis ja vanaegne, aga kahjuks seda me ei näinud. Meie tee viis meid linna nimega Pisz, kus oli meie ööbimispaik - tõsiselt ilus ja uhke tornikeste, rõdukeste, jõe ja luikedega hotell ning 2 pulma alumisel korrusel.

Kuna osake hotelli ümbritsevast linnast oli tõeliselt kena, siis kondasime ringi ja pildistasime palju. Käisime ka söömas ühes tänavakohvikus - Kaja sõi hiigelsalatit, mille ettekandja talle välja pakkus tema soovi peale maitsta midagi poolapärast. Salatis oli igastahes keedumuna.

Mina piirdusin igaksjuhuks õlle ja pizzaga, see muidugi ei olnud eriti poolapärane, võibolla siiski õlu, sellel polnud ka väga viga.

Aga kohv on neil siin vilets igalpool - nii hotellis kui kohvikus. Ilm on kah natsa vilets. Aga tore on.

Jõgi mille kaldal me ööbisime on nimelt Pisa jõgi.

Lomža linnast sõitsime ka mööda, pidi olema suur, aga suurt ei näinud. Seal pidavata asuma ka merevaigumuuseum ja üsna hästi säilinud vanalinn. Lomža õlu on ka tuntud.

Varssavist sõitsime küll läbi, üle Visla jõe. Kuningaloss on restaureeritud täiesti uuesti, st otsast peale ülesehitatud pärast sõda. Vanalinn paistis ka ja tuli päris kenasti meelde, läbi sõitnud on sealt juba kordi, aga kunagi, st 90-l sai seal nagu ka jalutatud mõni tund. Majad Varssavis tehtud skrafiito tehnikas, mis tähendab seda, et majal on 2 kihti krohvi ja kujutis kraabitakse välja, pidi olema Varssavile iseloomulik. eks siis kui kunagi satiun, vaatan järgi, eemisel korral keegi sellele tähelepanu ei juhtinud ja mingit punast lampi see mu peas süttima ei pannud. Varssavis on ka tee ääres täpselt loomaaed ja karud lausa bussiaknast näha, seekord tundus küll et karud olid kusagil mujal, koht oli küll alles.

Vanasti oli Poola pealinn Krakovis, kuningaid krooniti seal veel kaua pärast seda, aga kuna jäi liiga roiigi serva, siis toodi Varssavisse. Rasked ajad olid 17. sajandil kui Rootslased piirasid Varssavit, 18.saj ehitati üles ja kõik läks tõusvas joones.

II MS oli Varssavile väga ränk 85% kinnast hävitati, 700 000 inimest tapeti või põgenes. Varssavis oli ka Geto, 44a. oli seal ülestõus, kuid venelased ei tulnud appi ning põgenevad sakslased õhkisid linna.

Varssavi nimi on pandud kaksikute järgi (ka Rooma) - Varš ja Šava. Kuningas sattus ööbima samas peres, kus nad sel ajal sündisid ning nende järgi siis ka linnale nimi, nii räägib legend.

Mida siis aknast nägi veel? Jaama juures nägi ühte päris omamoodi lainelist klaasist vonklevat katust, seda nagu ei mäletanudki varasemast ajast.

Inimestest

Chopin - isa prantslane ja ema poolatar, elas siis 1810-1849, et värskendada pisut kunagist muusikaajalugu, mida sai omalajal õpitud. Kuna ema poolakas, siis tema teostes on palju kasutatud poola rahvamuusika motiive, masurkasid kms. Chopin armastas eriti klaverimuusikat, tuleb meelde jah. Kui Poolas oli ülestõus, siis Chopin jäi Pariisi. Seal tekkis tal armulugu tolleaegse markantse naiskirjaniku George Sandiga, kelle majas ta peatus ja kellega ta hiljem nii mitmeid aegu koos elas. Suri suht noorelt, vilets tervis, tuberkuloos. Chopini-Sandi kirjad viisid hiljem kokku Dumas' noorema, kellega Sandil samuti love story tekkis.

Marie Curie - radioaktiivsete elektronide uurija. Seda, et Pierre Curie jäi hobuvankri alla ja sai surma, ma nüüd küll ei teadnud. Üsna ebatõenäoline viis hukka saada, meenutas kohe Gaudi'd, kes jäi trammi alla, ajal, kui tramme oli tõeliselt vähe ning liiklus ja sõidukiirus olid olematud.

Said Nobeli auhinna nii keemias (1911) - raadiumi eraldamise eest - kui ka füüsikas (1909).

Marie Curiel oli verevähk, mis pole ka ime, vaadates, millega ta oma elu sisustas.
Polloonium - nimetatud Poola auks.
M & P Curie ei patenteerinud ühtegi avastust.

Kopernik - kesk aegne teadlane (1473-1543), kelle teaduslikud saavutused läksid kirikudogmadega vastuollu. "Taevasfääride pöörlemised" avaldati peale surma.

Jasna Gora - usukeskus; Jasna Gora klooster - tuntud oma Musta Madonna poolest (legendi järgi maalis selle evangelist Luukas, aga tõestatud seda pole ja see olevat siiski väga ebatõenäoline). Aga vaatamas käiakse seda palju, tuntud palverännakute koht.

Zloti kurss veidi üle 4 eegu.

Piirilinn Tšehhiga Cieszyin - pool on Tšehhi oma.

Keda siis poolakad armastavad? Tuleb välja, et prantslasi ja ungarlasi, oma naabreid igast kandist loomulikult mitte, nagu ilmselt enamus rahvaid.

Poola on suhteliselt tasane ja igav - ok, on see vana ja uue kõrvuti eksisteerimine, mida on alguses päris huvitav vaadta, et seisavad kõrvuti loss, hurtsik, majake, loss, põld, kapsapeenar, kuur, uus kirik, kartulivagu, 2 lossi ja laut. Hiljem aga tüdid sellest, ka uutest ja ilusatest kirikutest, mida on tõesti palju. Sudeedi aladel asuvad ka looduskaunid mäed, mis on rikkad oma mineraalvee poolest ning seetõttu on seal palju spasid. Tatra mäed on kõrgemad ja kaljusemad (2434m) ja 1/4 neist asub ka Poola territooriumil. Aga kahjuks me neid ei näinud, lihtsalt tee viis tisele poole. Tatrad siis Karpaatide esimene osa ja kõrgeimad tipud asuvad slovakkias. Geograafilised teadmised siis, mis minu puhul tulevad aina kasuks, mis puudutab mägesid, jõgesid, järvi, saari ja muid sääraseid asju.

Zcakopane, mis asub Krakovist kagus, on Pooka tuntud suusakuurort, maaliline linnake, kus suvel korraldatakse palju kultuurifestivale.

On asju

• On asju, mis minust ei sõltu.
  

• On asju, mille kohta on hea öelda, et nad minust ei sõltu, sest loll on see, kes vabandust ei leia.

• On asju, mida saab edasi lükata, ilmselt jäävad neist paljud tegemata.

• On asju, mida ei saa edasi lükata, vahel on selliseid ka, eks need saavad siis tehtud.
  

• On asju, mida ma sunnin ennast tegema.
  

• On asju, mida ma sunnin ennast edasi lükkama, ehkki kuradima raske on ja mõtet kah ei tundu alati. Vahel siiski selgub, et oli mõte, vahel ei saa sottigi.
  

• On asju, mida ma tahaksin teha, aga ei tee, Millepärast siis ometi, seda ka ei tea. Vahel pole julgust, vahel tundub, et pole veel õige aeg, vahel ma arvan, et ma lükkan neid parajasti edasi, ehkki tegelikkuses võivadki nad tegemata jääda, aga seda ma veel ei tea ja ei usu.
  

• On asju, milest ma saan aru, et need on valed, aga ma teen neid ikkagi.
  

• On asju, millest ma kuulen, et need on valed, aga ma ei ütle midagi. Vahel igaksjuhuks, vahel, sest ei viitsi, vahel jumalteabmiks.
  

• On asju, millest ma unistan, aga alati istub keeegi tark mees taskus, kes sosistab, seda ei saa, ei saa, ei saa. Kurat, et ta vait jääks.
  

• On asju, mida ma tahan teha ja teengi, tegelikult neid on ju ikka ka. Aga kui vihma sajab, siis ei tule nad alati meelde.
  

• On asju, mida ma parem ei näe, ehkki tean.
  

• On asju, mida ma ei tea täpselt, ehkki näen.
  

• On asju, mis ei huvita mind üldse, aga sageli ma tegelen nendega.

Tundub, et asju on mitmesuguseid. oleks vaid tarkust neid õigeid ära tunda ja ellu viia ja suudaks vahel seda sisetundehäält kuulda võtta ja selle järgi talitada. No eks ma seda ju ka teen, aga vahel tundub, et on asju, mis lihtsalt on ristipidi ees, et seda teha ja seetõttu tundub nende mittetegemine hetkel nagu mõtekam, või lihtsam või ohutum.Oh, neid asju.

Aru ma ei saa

Miks ma pean pakkima hakkama alati viimasel minutil? Mis mind takistab? Aega on mul ju praegu palju, kohe nagu ülearu või nii. Päev läbi oleks võinud minna ja ajada korda rahavahetamise, mõningate vajallike asjade ostmise ja mis iganes probleemid, aga ei, pigem passin siin ja ei tee mitte midagi. Vot homme õhtul nii 11 paiku, siis tuleb see tunne, et nüüd. No mõningate asjade jaoks on siis lootusetult hilja, aga ma siiski loodan, et ma suudan ennast homme kätte võtta ja ennast sunniviisiliselt kodust välja ajada. Ja ülejäänu jääb ju niikuinii 11 peale, vaevalt, et ma nüüd siis magama lähen, no ei ole siin teistel päevadel läinud ja ei lähe homme ka. Paras siis ju kell pool 4 siit arvutist või kust iganes püsti tõusta, autosse istuda ja ära sõita. Bussis on aega magada, mida seal siis veel teha.

Järsku mul on reisupalavik, no tere tore. Vot see on see vähese reisimise viga, vanasti mul seda ju polnud küll. Aga seda viga me siis nüüd vähehaaval parandame hakkamegi, see on üks piiisikene samm ja siis tuleb juba teine ja kolmas ja suurem ja parem. Niimoodi see käib. I believe in... what? Santa Clause? Ei, midagi muud vist ikka oli. I believe in ME!!!

Ja siis see ka, et

I have confidence in confidence alone
Besides which you see I have confidence in me!

Üks pisuke confidence peab ju alati käepärast olema, nagu ütles Maria, mitte Lihtsalt Maria vaid Maria, the nun.

Kiiksutamine

Lugedes siin aeg-ajalt teiste inimeste blogidest kiiksude kohta tekkis miskipärast vajadus kah teha üks otsing iseenese sees ja oma kiiksud pinnale raputada. Tegelikult on neid küll, kas nad ka kõik meelde tulevad ja kas ma neid kõiki ka kiiksudeks liigitan ei oska ma mitte öelda. Aga proovin, endalgi huvitav näha.

Koristada ma ei armasta. Kohe just niimoodi, et ei armasta. Aga segadust ka väga ei armasta, noh, segadust veel siiski aga mustust ju küll mitte. Vahel mõtlen, et annaks kohe miskit ära, kui saaks natuke koristamiskiiksu külge, aga kui kaubaks peaks minema, siis ilmselt hüppaks ikkagi alt ja elaks vanamoodi edasi. Vahel on nädalaid, kus ma lihtsalt ei tee miskit, panen muidugi asju õigetesse kohtadesse ja pesen nõud jms hädavajalik värk, aga mitte miski ei sunni mind roomama põrandal ja tolmu taga ajama, korjan siis aegajalt mõne tolmutordi näpuvahele ja toimetan prügikasti. Ja koristamist alustan alati köögist, sest tegelikult mulle meeldib korras köök, aga kui kaua ta sellisena püsib, on iseasi.

Kuna meie korteris kestab ilmselt igikestev remont või ütleme siis, et selline remondihõnguline seisund, mis pole sellisel kujul minu tekitatud ja mille lõplikku lõpuleviimist ei saa ma ka enda peale võtta nii mõnelgi põhjusel, siis on see alati hea ettekääne koristamisest loobumiseks, eriti elutoas, mis on rohkem ülearuste asjade panipaigaks kui kauniks ja esinduslikuks korralike inimeste elutoaks muutunud. Need pinnad, mis nagu remondi läbi teinud on, kuuluvad esmakoristamise listi, mis pole, on kusagil teises listis vist.

Söögiga on nii, et mulle meeldib teha väga omapäraseid ja teistmoodi toite, otsida retsepte ja ilmselt kui oleks rohkem aega ja raha, siis toituksingi ma vaid Oma Maitse jm ajakirjandusest kogutud repteptide järgi. Vahel peab siiski arvestama pereliikmete soove, võimalusi ja õnneks olen ma veel laisk kah, nii et spagetid ja kalapulgad, praekartulid ja friikad jms lähevad ikka ka loosi. Aga süüa tehes, just niimoodi improviseerides, võin ma igasugusest pahast tujust ja lollidest mõtetest lahti saada ja iseennast jälle oh kui palju armastama hakata, mis ei tähenda seda, et ma seda muudel aegadel ei teeks.

Söömisega on mul varasest lapsepõlvest selline kiiks, et söögi ajal pean ma lugeda saama. Vanaema arvas kunagi, et ma ei saa mehelegi kui söögi ajal loen, aga mõlemad mehed olen ma samasugused osanud leida, järelikult liigub seda kiiksu vist päris tihedalt. Ma pean isegi kiirel hommikul oma kohvi ja võileiva juures lugema, muidu nagu päev ei algagi ja see ei pea mitte olema värske leht, et uudiseid teada, vahet pole, see peab olema mis iganes, mida saab lugeda - jutukas, vana naisteajakiri või eelmise nädala Postimehe lisa. No nii ja lastele see muuseas külge hakanud ei ole. Või ikkagi on, aga kaasaegsemalt, sest nemad tahavad süüa telekat vaadates või arvutis istudes. Oo häbi mulle, nii vist pole ikkagi ilus, lapsed rikutud ja puha. Aga kaif on ka midagi väärt. Ja kust see kiiks pärit, ei tea, sest mu vanemad ei lugenud eales söögi ajal.

Ja parim kaif on see, kui ma olen üksi kodus, meisterdanud endale midagi minujaoks maitsvat, sättinud selle kenasti lauale, sest toit peab olema taldrikul ilus vaadata ja värviline ka, ja siis võtan ma raamatu ja asun aeglaselt naudiskledes sööma ja lugema. Kõige hullem, mis siis juhtuda võib, on uksekell või telefon. Siis ma tahaks mõrvata, sest minu naudinguhetk on ära rikutud.

Aga enamasti ma siiski ei mõrva, sest miskipärast näiteks kui mul on vilets tuju või kui ma hommikul kaua magan, siis telefoni võtan ma alati vastu rõõmsa häälega. Samas ei taksita see kiiks mul ebameeldivates olukordades ei öelda, ega ma ikka ei tee küll asju, mida ma just ei taha, no on mõningaid erandeid ka. Aga telefoni lõõritan alati rõõmsa halloo ja keeldun tunnistamast, et olen kurb või magan. Millest see tuleneb, tean ma küll väga täpselt, sest kui ma olin veel noor ja oma ema arust väga saamatu ja ebausldusväärne lapsevanem, siis harrastas ta mulle helistada hommikuti ja imestada pahaselt - magad, kas siis mitte midagi ei ole teha.

Ja raha jääki ei taha ma kunagi pangast vaadata. Ma küll vaatan, ma olen ju siiski normaalne (???) inimene vist ja pean ju selle rahaga majandama ja teadma kuhu ja miks ja kuipalju teda läheb, aga ei taha. Parem kui ei peaks vaatama. Kulunud on ju ikka miskipärast rohkem kui ma olen arvanud. Isegi palgapäeval ei taha, tuleb tunne, et mine tea, kindlasti on mingil saladuslikul põhjusel, mingi täiesti võimatult kaelasadanud järelmaksu või mille iganes näol mu raha kuskile kadunud.

Kindlasti on midagi veel, aga rohkem ei tule meelde.

Üks asi tuli veel meelde, riietega seotud nimelt. No et ma olen edev ja epudrilla, see pole mingi uudis ja seda ma pole üritanud mitte varjatagi ja seetõttu kammin ma meelsasti kaltsukaid, et oma ausaltöelda mitte just väga kasinat garderoobi huvitavate leidudega täiendada. Eks ma siis ikka ühte-teist leiangi ja võin imetleda neid kaua-kaua peegli ees selga passides ja järjest põnevamaid kombinatsioone luues. Igasuguseid toppe ja lendlevaid seelikuid + nendega sobivaid ehteid jm tiru-liru on ikka parasjagu, aga kui minek, siis tõmban ikka enamasti teksad ja ühe kindla mustakarva roosalillelise pluusi selga ja olen omastarust jälle kena tips. Ja lehvivad seelikud ootavad järgmist peegliees eputamise korda. Millest on mul tõsiselt kahju. Eriti kahju on mul rohelisest päris ise talvel heegeldatud topist, mis passib suurepäraselt kokku kahe erineva seelikuga ja veel ühe sünnipoolest küll juuksekaunistuseks mõeldud helerohelise lillekesega, mis selle topi traksi peal nii kuramuse seksikas välja nägi. Vähemalt peegli ees, muu kasutamise kohta puuduvad andmed ehk teisisõnu on kasutuskordade arv 0. Aga must roosalilleline saab teenimatult palju nii argi- kui pidupäevasid sündmusi nautida.

Ja heegeldamise kiiks on mul ka. Teatud eluperioodidel võin ma lõputult salle, rätikuid ja mida iganes heegeldada, mida suurem, seda parem. See aitab mõtteid koos hoida, on selliseid aegu, kus lugedes kaovad mõtted kusagile lehekülgede vahele ära ja siis peab nad jälle ritta seadma. Ainult heegeldamine saab sellega hakkama. Aga salle on küll liiga palju, eriti ma neid ei kannagi. Ma arvan, et varsti on mu tuttavatel ja sõpradel neid samuti piisavalt. Aga järgi jätta ka ei saa. Just sain ühega maha, kahjuks läks ainult 2 päeva aega. Sellest pidi tulema suitsetamiskeeluaegne jahedate suveõhtute välikohvikutes istumise sall. Kui ma teda endaga kaasas viitsiks vedada, siis võiks temast see ju tulla ka, seni lösutab siin diivanil ja ei ole veel mittemiski, vaid hulk ilusat kirjut lõnga neljakandilisse tükki põimitud.

Avame orienteeruvalt kell 15.00

Niisugune tore silt ilutses siis eile meie uue avatava kaubanduskeskuse uksel kui ma heausksena kogematakombel just väheke enne kolme seda vaatama otsustasin minna. Miskipärast minu mõistus arvas, et iga asi avatakse ikka kusagil hommikupoolikul ja laisk inimene võib kell kolm ilma erilise trügimiseta kah uuest asjast osa saada. Ei mitte. Orienteerumine võttis neil aega tunduvalt kauem kui minu taluvusepiir välja kannatas. Tegin väikese kõrvalepõike linna, et laupäevaks pisut zlotte ja tšehhi kroone vahetada ja aega parajaks teha. No nii, ei armastanud mind sel päeval teenindajad, ei armastanud, ehkki teenindajaks oli ootamatult minu kunagine õpilane, keda ma esimesel hetkel muidugi ära ei tundnud, aga nimesilti lugedes ikkagi tundsin. Zlotte võta palju tahad, aga tšehhi kroonid läksid lõunale, tulevad nii poole tunni pärast. Ja see on siis Hansapank. Ok, võtsin oma zlotid ja tulin siis orienteeruvalt kella kolmeks tagasi. Mida oli palju, olid inimesed, seisid ja ummistasid ummistunud parklat, aga poerahvas orienteerus veel omasoodu ja ei mingit infi, et kas ja kus ja kui kaua veel. Tegin vajalikud sisseostud ikkagi teiselpool teed olevast vanast poest ning kell neli siis lahkusin ära koju. Rahvas räägib, et kell viis olla avatud.

Aga mõte kui selline on ju tore. Ütleks sügisel, et inglise keel algab orienteeruvalt kell 8. ei, see on liiast, orienteeruvalt kell 11, nii juba läheb. Miks siis mina ei või ja palju mugavam ju oleks, jääks aega molutada, kohvitada, lugeda, silmad pähe joonistada ja isegi kohale jalutada. Why not?. Peaks vist kuidagi välja käima ja vaatama, mis saab. Niikuinii õpilased saabuvad orienteeruvalt kolmandaks tunniks, eriti esmaspäeviti.

Öös on asju

Ilmselt olen mina totaalne ööloom. Huvitav, kui terve mõistus minust võitu ei saaks, mis kell ma siis ükskord vabatahtlikult magama heidaksin? Nii kui tekib võimalus keeran ma jällegi öö ja päeva vastakuti ja elan öösiti. Ei aita ka hommikune tõusmine, see kella kümnene hommik.

Öös on midagi, mis on ainult minu, alati on olnud. Öösel tulevad kõige vabamad mõtted, öösel tulevad unistused ja nad tulevad väga lähedale. Öö on ainult minu oma. Raamatud on öösel huvitavamad, net on kuidagi hulluksajav ja ei lase enam välja, söök maitseb paremini. Nojah, mis siin ikka rääkida et peale kella kuut ei sööda. Peale kella kuut alles elu algab.

Ja ühel hetkel, no ok, ma ei mõtle sellele praegu, aga siiski, ühel hetkel tuleb see maailmasüsteem jälle õigeks pöörata. Ja ma tean, et see on raske, ja ma teen seda jälle.

Suvi on käes

...ja asfalt sulab linnas. Niimoodi peaks nüüd laulma, kui suvi tõepoolest käes on. Aga hoopis vihm krõbistab akna taga ja karta on, et asfalt sellest veel küll sulama ei hakka. Aga tegelikult on ikkagi mõnus, kooli ei pea minema, kuskile ei pea minema ja kedagi pole kodus ka. Mingid lollid mõtted, et esimene puhkusenädal hakkab läbi saama, ja et peaks nagu seda teist ja kolmandat tegema, hakkavad kah õnneks mind maha jätma ning võin südamerahuga pühenduda eimillegitegemisele. Parim tegevus. Loen, söön, suitsetan, ei tee midagi ja hakkan jälle otsast pihta, ah jaa, heegeldan ka. Ja kuna tegelikult veel enne puhkuse algamist sai nagu 4 päeva mööda eestimaad ringi kolistatud, ja nädala pärast ootab ees austriareis, siis nagu erilist süümekat mittemillegitegemisega ei kaasne. Vot nii. Selline ilmselgelt laiskvorstide soost tulnukas siis olengi. Ja jummala hea on, et keegi ei helista, miskipärast kohe ongi hea.

Tänaõhtune siis

Tundub, et ma midagi siiski saavutasin. Ära sõnada just ei tahaks, aga kuidagi väheke teistmoodi hakkas. Kodus on jälle õhku. Igastahes katsun ma seda hoida, ehk selle õhu käes midagist tärkab, no võtab aega, aga ehk siiski.
Tegelikult on ikka väga palju kasu olnud kõigest sellest kirjavahetusest ja teadmisest, et kusagil on selliseid päris sõpru. Mitte et ma selles kahelnud oleksin, aga eriti tihti ju mingit tõestust sellele küsimas ei käi, aga kohutavalt armas on vahel seda saada. Kahju ainult et nad nii kaugel on, aga võiboolla see just teebki asja õigemaks, noh et distantsilt või nii. Näevad su elu niimoodi teise nurga alt ja panevad sind kah kaela käänama ja nurka vahetama, ise nagu ei hakkaks.
Ja tõlketööga sain kah ühele poole, kohe päris tark tunne tuli sisse. Kui tihemini selliseid asju teeks, siis võikski targaks hakata, aga kurb tõdeda, nädalat paar ja vaatan jälle samu asju. Peab ennast kuidagi normis hoidma, muidu ulbid oma igiammustel oskustel ja ei miskit pingutust.

Miskipärast on adressaadile kergem kirjutada, ei tea kas sellest tundest kah pikapeale lahti saab. Kunagi kirjutsin ma just iseendale ja mitte vähe. Võibolla peaks midagi kusagilt üles otsima ja sisse trükkima - Me, Myself and Nobody - in the ancient past and nowadays. Why not?

Kuhu nad jäävad?

No aru ma ei saa, miks ei ole minu blogis näha kõiki kirjutisi, kuhu nad siis jäävad, olen loll ja ei oska midagi teha. Ja kujundust muuta ka ei oska, ometi nagu teen nii nagu õpetatakse. See siin on nüüd üks katse

Positive

See, et positiivselt mõelda on juba iseenesest üks väga positiivne mõte. Ja sellest ma nüüd kavatsen kinni hoidagi. Ma pean mõtlema positiivselt, ma tahan mõelda positiivselt. Ja ma tahan, et need mõtted mu ümber tööle hakkaksid ja looksid sellise toreda positiivse ruumi, kus ma ennast jälle hästi tunda võin. Igastahes siiani on see toiminud. ma ju tean seda ja olen koguaeg teadnud, aga miks seda vahel nii raske teha on? No ei tea.
Ja nii armas, et on olemas sellised toredad vanad sõbrad, kelle poole võid pöörduda ja kes mäletavad sind ja tahavad uuesti meelde tuletada. See on vapustav ja see on tõesti armas. Selle valguses hakkad ennast ka jälle uuesti ja palju ilusamalt nägema.
Ma olen juba üsna palju õigeid asju teinud siin vahepeal. Ok, maailmamastaabis ei oma need nüüd mingit tätsust, aga minu maailmas küll, igastahes tekitavad tunde, et ma vähemat midagi teen.
Ja jälle siit moraal või mis iganes, räägi inimestega, räägi vähemat teiste inimestega kui need, kellele sa oma jutu suunata tahaksid, parasjagu ei ole kuuldel või on lihtsalt ennast kinni keeranud. nii kui ei räägi, oled jälle blokeeritud kõigest, imelik, naljakas, nii see on. ei tohi karta, et sind ei kuulata ja et sind ei taheta ja muud säärast. See ei ole võimalik. Lihtsalt ei ole.

Better?

Tehtud palju asju. Näiteks nagu hulk raamatuid pandud sinna kuhu nad võiksid kuuluda, st riiulitele, mis pole küll valmis, aga keegi ei ütle, et nad kunagi saavad. Vähemalt nüüd on raamatud riiulil, mitte enam põrandal, vähemalt need raamatud. Suuremas koguses koledaid tööriistu tõstetud seinakappi, kuhu nad küll ei kuulu, aga veelvähem kuuluvad nad magamistoa põrandale, kus nad viimase aasta kasutult lebanud on. Põrand pestud, tolm roogitud, vähemalt mõnelt poolt. supp keedetud, söödud, liidetud. Ja kõige toredam - läpakas peaaegu ostetud. No mida veel tahta, ütles siis, et ise oma elu lõbusaks ei saa. No kui aus olla ega lõbus just pole ka, aga vähemalt ma olen veidike liikunud, mida oligi tarvis endale tõestada.

Morning has broken

Ilus on väljas.

Esimene mõte tundub alati selline positiivne, aga nii kui jalad maha saan, on see jälle läinud. Kui see päike läbi akna paistab, tundub kõik nii lootusrikas, nagu see polekski seesama elu, aga nii kui tõusen, veidi ringi käin, kohvi joon, on kaks võimalust, see kas hajub kuskile või võtan ma ennast kokku. Seda viimast siis, kui tööle minema peab, imelik, et seda ma veel suudan. Loodame, et ikka edasi ka. Aga seda ei suuda, et lihtsalt edasi rõõmus olla, kasvõi päikese pärast. Ikka tuleb selline kurb ja vastik tunne, et see pole see, pole see, pole see...


Öeldakse, et tuleb alustada endast, ma tean ju neid reegleid ja teooriaid ja alati olen nagu alateadlikult neid ka täita püüdnud, aga tegelikult ikka päris ammu vist pole. Miks kuradi pärast peab see sisemine maailmaruum muutuma, kui sinna kedagi teist peale enda oled püüdnud mahutada. Kas see on mingi lapsepõlvest kaasaõpitud viisakus, et inimene peab teistega arvestama ja ei tohi olla ainult isekas ja nõudlik, et kõik tema tahtmisi täidaksid. Tegelikult tuleb vist ikka just selline ollagi, et siis isekas ja nõudlik. Appikene, ma olen ju suht isekas terve oma elu olnud, omast meelest vähemalt. Sellepärast, et kenasti läbi saada ja inimeste hulgas püsida olen seda joont just veidike maha surunud, ammu juba. Kas tõesti siis ülearu palju. No ju vist kui mitte just, sinnamaani, et ma talun asju, mida ma tegelikult ei talu, sinnamaani, et ma lihtsalt teen näo, et ma ei näe neid ja tegelikult ju ei rõõmusta selle üle vaid vaikselt hambaid kiristamas käin. Hambad kah katki juba. No kustmaalt küll ma sinna jõudsin, lihtsalt tahtmisest meeldida või mida fucki küll.


Ma omastmeelest meeldin ju niikuinii, olen ju tegelikult arvanud, et ma meeldin, mul pole iial olnud mõtteid, et issand küll, kas ma meeldin või ei meeldi, ma tean, et ma olen selline, et ma endale meeldin. Millal ma valesse peeglisse vaatama hakkasin? Kes raibe vahetas peeglid ära ja kuhu ta minu oma on toppinud. Tagasi tahan, oma peeglit, seda kus mina sees olen. Ei taha seda , kellele tuleb hommikul silmad pähe joonistada, et nad välja paistaksid. Minu silmad on alati välja paistnud, nad säravad ju. Aga kus? Praegu vaid pilluvad vihaseid sädemeid, aga see ei soojenda minu hinge. Kohe üldse mitte. Ma olen alati arvanud ja kusjuures väga kriitiliselt ja mitte just hästi neist naistest, kes lasevad endale pähe istuda, teevad kõike teiste tahtmist mööda ja unustavad oma enda heaolu ära. Ja mis ma siis nüüd ise olen? Samasugune, peaaegu. Ma omastmeelest tegelesin nn teisega arvestamisega, kui sellist asja üldse olemas on. Ma lihtsalt olen koguaeg arvanud, et kui mina arvestan, siis teine ka arvestab, kui mina toon tahvli šokolaadi, siis teine ka toob, kui mina teen kalli, siis saan vastu ka. Aga miskipärast ei šokolaadi, kallisid ja miks siis ma ometi olen oodanud arvestamis. Ok, sellepärast olen oodanud, et annan aru, et temal on ka kusagil võibolla need nn šokolaadid ja kallid, mida mina pole osanud vastu anda. No olen jah nii arvanud, ilmselt õigustamaks šokolaadi ja kallide puudumist. Isegi praegu tunnen, et selliseid mõtteid mõelda on ebaõiglane.


No nii, sealmaal siis omadega. See on see võrdsust tagaaajav jäär ja tegelikult kui seda võrdsust ei ole, siis ma ei saagi. Nii lihtne see ongi. Kõik algab ikkagi minust ja sellest, kas ma olen rahul. Miks kurat küll mul selline pikk kannatus on. Ilmselt ikkagi hirmust. Aga kunagi ma ju nagu sain hakkama kui ma üksi olin. No ei piinanud ennast iga päev ja ega väga ei piinanudki. Või on mul mälulüngad.


Ma tahan tagasi seda ennast, kes ei paanitse üksiolemise pärast, kelle süda ei klopi 3 korda kiiremini keset ööd lihtsalt heast peast ja vanadusest see ju ka ometi üleöö ei tule. No ei tule ju. Nii fucking vana ma ei ole ju, tahan rõõmus olla, ise tahan, aga ikkagi kui ma seda kirjutan, siis keegi ütleb mu sees, valetaja, sa ei taha üksi õnnelik olla, sa oled juba loodud selliseks, kes oskab koos rõõmus olla. Mitte et ma peaksin rippuma kellegi küljes, vaid ma lihtsalt osakan olla kaaslane, ma tean, et ma oskan. Ja mulle meeldib jagada, sellised ju on kaaslased, kes suudavad jagada ja andestada ja armastada. Kuhu ma selle tahtmise siis panem, selle oskamise ja soovi. Veel ei tea, aga niimoodi ei saa enam, ei saa ja kõik. Ma ei pea niimoodi enam kaua vastu. Pidevalt ühest seisundist teise hüpates, nägu pähe, ok, kõik on hästi, kõik on korras, siis nägu maha ja nutma, haletsema, vihastama, see viimane on just kuradi moodi väsitav.


Ja magama peab inimene ka, seda ma tean, aga ei oska enam. Ja see hirmutab. See tühjus hirmutab, see, mis homse ja ja kõige muu kohal tundub olevat. Miks üldse peab olema selline mõte, et mingi homse pärast muretsen ja põen, et veel kaugemale ette mõelda ei saa. Nagu praeguses hetkes veel vähe mõelda oleks. Aga tegelikult on see sellepärast, et sinna homsesse tahaks mingeid ilusaid asju panna ja siis nende paistel oma tänast soojendada. Ma ei tea, kas see on nii, aga nii oleks lihtsam. Alati on lihtsam kui on midagi ilusat oodata, aga kui üldse ei ole. Kuradi raske on nautida ainult hetke, järjest raskemaks läheb. Kui iga hetk, mis läheb, ei meeldi mulle ja ühtegi hetke tulevikust ei oota niimoodi meeldiva ärevusega, kuidas siis on võimalik neid selle lühikese hetke jooksul kui nad olevik on nauditavaks ja rahulikuks teha. Seda ma enam ei oskagi. Aga ma püüan, ma proovin, vahel väheke ju oskan, aga kui neist jälle pärast minevikus mõelda saavad nad ikkagi sellise vale tooni juurde, jälle vale.


Enamusi asju ei tee ma igaksjuhuks, sest järsku kui ma ei tee, siis midagi muutub, paremaks noh. Loll lootus, see on juba mingi vale elukäsitlus, aru saan küll, aga välja ei saa. Parem ma täna ei ütle, ei tee, järsku see toob veel mingi halva kaasa ja seda ma ei jõua enam taluda. No nii tundub.


Aga nüüd lähen ja teen midagi, vaatame mis saab.

here I am

Tegelikult kirjutan ma lihtsalt selleks, et oma mõtteid kokku korajata, sest kusagil nad ju ometi on, need minu paremad mõtted, mida ma nagu mäletan endal olevat. Kuidas ma ometi nad kaotsi minna lasin või sulasid nad lihtsalt sinna endasinugajagamisvajaduse sisse ära. No ei tea veel, aga meenutades selliseid aegu, kui ennast suisa kirjutamise kaudu otsisin, siis tundub, et see võiks toimida küll. Ehkki kirjutamine kui selline on tegelikult alati olnud seoses kellegiga, kes loeb ja siis võibolla ka arvab ja sellega aitab, aga mine sa tea, võibolla tuleb see kõik lihtsalt leida ja siis lugeda, arvata ja aidata ka. Selline tubli tüdruk nagu ma olen.

Nädalavahetused peaksid ju olema ometigi selleks, et ennast laadida, tegeleda asjadega, mis rõõmu pakuvad ning argielust eemale viivad, seda ma ju tean, ma ju tõesti tean seda, aga miks ma seda enam teinud ei ole, seda ei tea ma küll mitte. Või eks ikka tean ka, aga vot ei ütle. Muidu jõuan ma jällegi selle vastiku enesesurgitsemiseni, põhjuste otsimiseni ja lõpuks maandub kõik mingisse sõnulseletamatusse vihasse, enesehaletsusse, kurbtusesse ja muusse säärasesse, mida nädalavahetuses olema ei peaks, aga mida minu nädalavahetustes on küll ja rohkem ja ülearugi. Kes tahab, jaotaksin laiali lausa, ehkki tegelikult ei soovita ma seda kellegile. Aga ise olen ma selle sinna tekitanud, seda ma saan aru küll.

No ok, mingis eluetapis tuleb see ju suisa kasuks, et urgitsed ja avastad ennast, saad targemaks ja võtad arvesse, aga ksukil peaks see ometi ära lõppema ja algama see elu, millesse oled juba kõigi nende teadasaamistega targana saabunud ning oskad neid ka sobivalt ära kasutada. Seda elu ma praegu nagu tahaksingi kätte saada, no kus tema siis nüüd on??? Eks ma seda ilmselt siin otsingi. Iseendas küll, aga vähemalt väljapoole, sissepoole enam ei mahu, seal on juba igatsugust jama küllaga, nüüd tuleb plats puhtaks teha ja vale välja visata ja veel võibolla midagi targemat asemele panna.

Anna kannatust, ikka veel, kas siis kunagi ei saabu seda rahulolu ja sisemist tasakaalu ja kuidas iganes nad seda ka kutsuvad. Aga paraku pean vist siiski tõdema, et inimene õpib kogu elu ja seda üha enam ja enam endale korrutama, ehkki ma tean ja usun seda. Ja ju see õppimine siis kenasti mööda spiraali kulgedes jällegi sinnamaani on tagasi jõudnud, kus ta oli nii aastat 5, 10, 15 jne, jne tagasi. No mis teha, peaksin ju suurepäraselt teadma, et kõik õpivad erineva kiirusega, ha-haa, võimed on kah erinevad ja mõni erilti loll isend (here I am) ei õpigi miskit ära. Või lihtsalt on loonud oma väikese armsa kujutluspildikese ja hõljub selles, lootes, et nii ta just kõigi poolt vaadatuna tundub, aga ei tundu ju. Igaüks hõljub seal omas pildikeses, sama lollide mõtetega ja lõpuks oleme ikka ainult iseendaga. Annaks jumal või kes iganes, et see iseennas ikka tore ja tubli loomake oleks, üksi ju vaene õrnuke, nagu ma just tõdesin. No nii, aga juba teine tõstab pead ja vähemalt liigutab oma mõtlemiseollust natuke teistviisi. Vähemalt praegu. Ja et tal ometi selleks jõudu jätkuks, sest tundub, et seda läheb tal veel üsna suurtes kogustes tarvis.

Et jõudu siis, jälle samal teel käies! Et sul kunagi ka küllalt ei saa. Ei saa, ära parem mitte kardagi :)