Öös on asju

Ilmselt olen mina totaalne ööloom. Huvitav, kui terve mõistus minust võitu ei saaks, mis kell ma siis ükskord vabatahtlikult magama heidaksin? Nii kui tekib võimalus keeran ma jällegi öö ja päeva vastakuti ja elan öösiti. Ei aita ka hommikune tõusmine, see kella kümnene hommik.

Öös on midagi, mis on ainult minu, alati on olnud. Öösel tulevad kõige vabamad mõtted, öösel tulevad unistused ja nad tulevad väga lähedale. Öö on ainult minu oma. Raamatud on öösel huvitavamad, net on kuidagi hulluksajav ja ei lase enam välja, söök maitseb paremini. Nojah, mis siin ikka rääkida et peale kella kuut ei sööda. Peale kella kuut alles elu algab.

Ja ühel hetkel, no ok, ma ei mõtle sellele praegu, aga siiski, ühel hetkel tuleb see maailmasüsteem jälle õigeks pöörata. Ja ma tean, et see on raske, ja ma teen seda jälle.

Suvi on käes

...ja asfalt sulab linnas. Niimoodi peaks nüüd laulma, kui suvi tõepoolest käes on. Aga hoopis vihm krõbistab akna taga ja karta on, et asfalt sellest veel küll sulama ei hakka. Aga tegelikult on ikkagi mõnus, kooli ei pea minema, kuskile ei pea minema ja kedagi pole kodus ka. Mingid lollid mõtted, et esimene puhkusenädal hakkab läbi saama, ja et peaks nagu seda teist ja kolmandat tegema, hakkavad kah õnneks mind maha jätma ning võin südamerahuga pühenduda eimillegitegemisele. Parim tegevus. Loen, söön, suitsetan, ei tee midagi ja hakkan jälle otsast pihta, ah jaa, heegeldan ka. Ja kuna tegelikult veel enne puhkuse algamist sai nagu 4 päeva mööda eestimaad ringi kolistatud, ja nädala pärast ootab ees austriareis, siis nagu erilist süümekat mittemillegitegemisega ei kaasne. Vot nii. Selline ilmselgelt laiskvorstide soost tulnukas siis olengi. Ja jummala hea on, et keegi ei helista, miskipärast kohe ongi hea.