Monday, October 30, 2006

Tänaõhtune siis

Tundub, et ma midagi siiski saavutasin. Ära sõnada just ei tahaks, aga kuidagi väheke teistmoodi hakkas. Kodus on jälle õhku. Igastahes katsun ma seda hoida, ehk selle õhu käes midagist tärkab, no võtab aega, aga ehk siiski.
Tegelikult on ikka väga palju kasu olnud kõigest sellest kirjavahetusest ja teadmisest, et kusagil on selliseid päris sõpru. Mitte et ma selles kahelnud oleksin, aga eriti tihti ju mingit tõestust sellele küsimas ei käi, aga kohutavalt armas on vahel seda saada. Kahju ainult et nad nii kaugel on, aga võiboolla see just teebki asja õigemaks, noh et distantsilt või nii. Näevad su elu niimoodi teise nurga alt ja panevad sind kah kaela käänama ja nurka vahetama, ise nagu ei hakkaks.
Ja tõlketööga sain kah ühele poole, kohe päris tark tunne tuli sisse. Kui tihemini selliseid asju teeks, siis võikski targaks hakata, aga kurb tõdeda, nädalat paar ja vaatan jälle samu asju. Peab ennast kuidagi normis hoidma, muidu ulbid oma igiammustel oskustel ja ei miskit pingutust.

Miskipärast on adressaadile kergem kirjutada, ei tea kas sellest tundest kah pikapeale lahti saab. Kunagi kirjutsin ma just iseendale ja mitte vähe. Võibolla peaks midagi kusagilt üles otsima ja sisse trükkima - Me, Myself and Nobody - in the ancient past and nowadays. Why not?


Wednesday, October 18, 2006

Kuhu nad jäävad?

No aru ma ei saa, miks ei ole minu blogis näha kõiki kirjutisi, kuhu nad siis jäävad, olen loll ja ei oska midagi teha. Ja kujundust muuta ka ei oska, ometi nagu teen nii nagu õpetatakse. See siin on nüüd üks katse












Positive

See, et positiivselt mõelda on juba iseenesest üks väga positiivne mõte. Ja sellest ma nüüd kavatsen kinni hoidagi. Ma pean mõtlema positiivselt, ma tahan mõelda positiivselt. Ja ma tahan, et need mõtted mu ümber tööle hakkaksid ja looksid sellise toreda positiivse ruumi, kus ma ennast jälle hästi tunda võin. Igastahes siiani on see toiminud. ma ju tean seda ja olen koguaeg teadnud, aga miks seda vahel nii raske teha on? No ei tea.
Ja nii armas, et on olemas sellised toredad vanad sõbrad, kelle poole võid pöörduda ja kes mäletavad sind ja tahavad uuesti meelde tuletada. See on vapustav ja see on tõesti armas. Selle valguses hakkad ennast ka jälle uuesti ja palju ilusamalt nägema.
Ma olen juba üsna palju õigeid asju teinud siin vahepeal. Ok, maailmamastaabis ei oma need nüüd mingit tätsust, aga minu maailmas küll, igastahes tekitavad tunde, et ma vähemat midagi teen.
Ja jälle siit moraal või mis iganes, räägi inimestega, räägi vähemat teiste inimestega kui need, kellele sa oma jutu suunata tahaksid, parasjagu ei ole kuuldel või on lihtsalt ennast kinni keeranud. nii kui ei räägi, oled jälle blokeeritud kõigest, imelik, naljakas, nii see on. ei tohi karta, et sind ei kuulata ja et sind ei taheta ja muud säärast. See ei ole võimalik. Lihtsalt ei ole.


Sunday, October 15, 2006

Better?

Tehtud palju asju. Näiteks nagu hulk raamatuid pandud sinna kuhu nad võiksid kuuluda, st riiulitele, mis pole küll valmis, aga keegi ei ütle, et nad kunagi saavad. Vähemalt nüüd on raamatud riiulil, mitte enam põrandal, vähemalt need raamatud. Suuremas koguses koledaid tööriistu tõstetud seinakappi, kuhu nad küll ei kuulu, aga veelvähem kuuluvad nad magamistoa põrandale, kus nad viimase aasta kasutult lebanud on. Põrand pestud, tolm roogitud, vähemalt mõnelt poolt. supp keedetud, söödud, liidetud. Ja kõige toredam - läpakas peaaegu ostetud. No mida veel tahta, ütles siis, et ise oma elu lõbusaks ei saa. No kui aus olla ega lõbus just pole ka, aga vähemalt ma olen veidike liikunud, mida oligi tarvis endale tõestada.





Morning has broken

Ilus on väljas.

Esimene mõte tundub alati selline positiivne, aga nii kui jalad maha saan, on see jälle läinud. Kui see päike läbi akna paistab, tundub kõik nii lootusrikas, nagu see polekski seesama elu, aga nii kui tõusen, veidi ringi käin, kohvi joon, on kaks võimalust, see kas hajub kuskile või võtan ma ennast kokku. Seda viimast siis, kui tööle minema peab, imelik, et seda ma veel suudan. Loodame, et ikka edasi ka. Aga seda ei suuda, et lihtsalt edasi rõõmus olla, kasvõi päikese pärast. Ikka tuleb selline kurb ja vastik tunne, et see pole see, pole see, pole see...


Öeldakse, et tuleb alustada endast, ma tean ju neid reegleid ja teooriaid ja alati olen nagu alateadlikult neid ka täita püüdnud, aga tegelikult ikka päris ammu vist pole. Miks kuradi pärast peab see sisemine maailmaruum muutuma, kui sinna kedagi teist peale enda oled püüdnud mahutada. Kas see on mingi lapsepõlvest kaasaõpitud viisakus, et inimene peab teistega arvestama ja ei tohi olla ainult isekas ja nõudlik, et kõik tema tahtmisi täidaksid. Tegelikult tuleb vist ikka just selline ollagi, et siis isekas ja nõudlik. Appikene, ma olen ju suht isekas terve oma elu olnud, omast meelest vähemalt. Sellepärast, et kenasti läbi saada ja inimeste hulgas püsida olen seda joont just veidike maha surunud, ammu juba. Kas tõesti siis ülearu palju. No ju vist kui mitte just, sinnamaani, et ma talun asju, mida ma tegelikult ei talu, sinnamaani, et ma lihtsalt teen näo, et ma ei näe neid ja tegelikult ju ei rõõmusta selle üle vaid vaikselt hambaid kiristamas käin. Hambad kah katki juba. No kustmaalt küll ma sinna jõudsin, lihtsalt tahtmisest meeldida või mida fucki küll.


Ma omastmeelest meeldin ju niikuinii, olen ju tegelikult arvanud, et ma meeldin, mul pole iial olnud mõtteid, et issand küll, kas ma meeldin või ei meeldi, ma tean, et ma olen selline, et ma endale meeldin. Millal ma valesse peeglisse vaatama hakkasin? Kes raibe vahetas peeglid ära ja kuhu ta minu oma on toppinud. Tagasi tahan, oma peeglit, seda kus mina sees olen. Ei taha seda , kellele tuleb hommikul silmad pähe joonistada, et nad välja paistaksid. Minu silmad on alati välja paistnud, nad säravad ju. Aga kus? Praegu vaid pilluvad vihaseid sädemeid, aga see ei soojenda minu hinge. Kohe üldse mitte. Ma olen alati arvanud ja kusjuures väga kriitiliselt ja mitte just hästi neist naistest, kes lasevad endale pähe istuda, teevad kõike teiste tahtmist mööda ja unustavad oma enda heaolu ära. Ja mis ma siis nüüd ise olen? Samasugune, peaaegu. Ma omastmeelest tegelesin nn teisega arvestamisega, kui sellist asja üldse olemas on. Ma lihtsalt olen koguaeg arvanud, et kui mina arvestan, siis teine ka arvestab, kui mina toon tahvli šokolaadi, siis teine ka toob, kui mina teen kalli, siis saan vastu ka. Aga miskipärast ei šokolaadi, kallisid ja miks siis ma ometi olen oodanud arvestamis. Ok, sellepärast olen oodanud, et annan aru, et temal on ka kusagil võibolla need nn šokolaadid ja kallid, mida mina pole osanud vastu anda. No olen jah nii arvanud, ilmselt õigustamaks šokolaadi ja kallide puudumist. Isegi praegu tunnen, et selliseid mõtteid mõelda on ebaõiglane.


No nii, sealmaal siis omadega. See on see võrdsust tagaaajav jäär ja tegelikult kui seda võrdsust ei ole, siis ma ei saagi. Nii lihtne see ongi. Kõik algab ikkagi minust ja sellest, kas ma olen rahul. Miks kurat küll mul selline pikk kannatus on. Ilmselt ikkagi hirmust. Aga kunagi ma ju nagu sain hakkama kui ma üksi olin. No ei piinanud ennast iga päev ja ega väga ei piinanudki. Või on mul mälulüngad.


Ma tahan tagasi seda ennast, kes ei paanitse üksiolemise pärast, kelle süda ei klopi 3 korda kiiremini keset ööd lihtsalt heast peast ja vanadusest see ju ka ometi üleöö ei tule. No ei tule ju. Nii fucking vana ma ei ole ju, tahan rõõmus olla, ise tahan, aga ikkagi kui ma seda kirjutan, siis keegi ütleb mu sees, valetaja, sa ei taha üksi õnnelik olla, sa oled juba loodud selliseks, kes oskab koos rõõmus olla. Mitte et ma peaksin rippuma kellegi küljes, vaid ma lihtsalt osakan olla kaaslane, ma tean, et ma oskan. Ja mulle meeldib jagada, sellised ju on kaaslased, kes suudavad jagada ja andestada ja armastada. Kuhu ma selle tahtmise siis panem, selle oskamise ja soovi. Veel ei tea, aga niimoodi ei saa enam, ei saa ja kõik. Ma ei pea niimoodi enam kaua vastu. Pidevalt ühest seisundist teise hüpates, nägu pähe, ok, kõik on hästi, kõik on korras, siis nägu maha ja nutma, haletsema, vihastama, see viimane on just kuradi moodi väsitav.


Ja magama peab inimene ka, seda ma tean, aga ei oska enam. Ja see hirmutab. See tühjus hirmutab, see, mis homse ja ja kõige muu kohal tundub olevat. Miks üldse peab olema selline mõte, et mingi homse pärast muretsen ja põen, et veel kaugemale ette mõelda ei saa. Nagu praeguses hetkes veel vähe mõelda oleks. Aga tegelikult on see sellepärast, et sinna homsesse tahaks mingeid ilusaid asju panna ja siis nende paistel oma tänast soojendada. Ma ei tea, kas see on nii, aga nii oleks lihtsam. Alati on lihtsam kui on midagi ilusat oodata, aga kui üldse ei ole. Kuradi raske on nautida ainult hetke, järjest raskemaks läheb. Kui iga hetk, mis läheb, ei meeldi mulle ja ühtegi hetke tulevikust ei oota niimoodi meeldiva ärevusega, kuidas siis on võimalik neid selle lühikese hetke jooksul kui nad olevik on nauditavaks ja rahulikuks teha. Seda ma enam ei oskagi. Aga ma püüan, ma proovin, vahel väheke ju oskan, aga kui neist jälle pärast minevikus mõelda saavad nad ikkagi sellise vale tooni juurde, jälle vale.


Enamusi asju ei tee ma igaksjuhuks, sest järsku kui ma ei tee, siis midagi muutub, paremaks noh. Loll lootus, see on juba mingi vale elukäsitlus, aru saan küll, aga välja ei saa. Parem ma täna ei ütle, ei tee, järsku see toob veel mingi halva kaasa ja seda ma ei jõua enam taluda. No nii tundub.


Aga nüüd lähen ja teen midagi, vaatame mis saab.


here I am

Tegelikult kirjutan ma lihtsalt selleks, et oma mõtteid kokku korajata, sest kusagil nad ju ometi on, need minu paremad mõtted, mida ma nagu mäletan endal olevat. Kuidas ma ometi nad kaotsi minna lasin või sulasid nad lihtsalt sinna endasinugajagamisvajaduse sisse ära. No ei tea veel, aga meenutades selliseid aegu, kui ennast suisa kirjutamise kaudu otsisin, siis tundub, et see võiks toimida küll. Ehkki kirjutamine kui selline on tegelikult alati olnud seoses kellegiga, kes loeb ja siis võibolla ka arvab ja sellega aitab, aga mine sa tea, võibolla tuleb see kõik lihtsalt leida ja siis lugeda, arvata ja aidata ka. Selline tubli tüdruk nagu ma olen.

Nädalavahetused peaksid ju olema ometigi selleks, et ennast laadida, tegeleda asjadega, mis rõõmu pakuvad ning argielust eemale viivad, seda ma ju tean, ma ju tõesti tean seda, aga miks ma seda enam teinud ei ole, seda ei tea ma küll mitte. Või eks ikka tean ka, aga vot ei ütle. Muidu jõuan ma jällegi selle vastiku enesesurgitsemiseni, põhjuste otsimiseni ja lõpuks maandub kõik mingisse sõnulseletamatusse vihasse, enesehaletsusse, kurbtusesse ja muusse säärasesse, mida nädalavahetuses olema ei peaks, aga mida minu nädalavahetustes on küll ja rohkem ja ülearugi. Kes tahab, jaotaksin laiali lausa, ehkki tegelikult ei soovita ma seda kellegile. Aga ise olen ma selle sinna tekitanud, seda ma saan aru küll.

No ok, mingis eluetapis tuleb see ju suisa kasuks, et urgitsed ja avastad ennast, saad targemaks ja võtad arvesse, aga ksukil peaks see ometi ära lõppema ja algama see elu, millesse oled juba kõigi nende teadasaamistega targana saabunud ning oskad neid ka sobivalt ära kasutada. Seda elu ma praegu nagu tahaksingi kätte saada, no kus tema siis nüüd on??? Eks ma seda ilmselt siin otsingi. Iseendas küll, aga vähemalt väljapoole, sissepoole enam ei mahu, seal on juba igatsugust jama küllaga, nüüd tuleb plats puhtaks teha ja vale välja visata ja veel võibolla midagi targemat asemele panna.

Anna kannatust, ikka veel, kas siis kunagi ei saabu seda rahulolu ja sisemist tasakaalu ja kuidas iganes nad seda ka kutsuvad. Aga paraku pean vist siiski tõdema, et inimene õpib kogu elu ja seda üha enam ja enam endale korrutama, ehkki ma tean ja usun seda. Ja ju see õppimine siis kenasti mööda spiraali kulgedes jällegi sinnamaani on tagasi jõudnud, kus ta oli nii aastat 5, 10, 15 jne, jne tagasi. No mis teha, peaksin ju suurepäraselt teadma, et kõik õpivad erineva kiirusega, ha-haa, võimed on kah erinevad ja mõni erilti loll isend (here I am) ei õpigi miskit ära. Või lihtsalt on loonud oma väikese armsa kujutluspildikese ja hõljub selles, lootes, et nii ta just kõigi poolt vaadatuna tundub, aga ei tundu ju. Igaüks hõljub seal omas pildikeses, sama lollide mõtetega ja lõpuks oleme ikka ainult iseendaga. Annaks jumal või kes iganes, et see iseennas ikka tore ja tubli loomake oleks, üksi ju vaene õrnuke, nagu ma just tõdesin. No nii, aga juba teine tõstab pead ja vähemalt liigutab oma mõtlemiseollust natuke teistviisi. Vähemalt praegu. Ja et tal ometi selleks jõudu jätkuks, sest tundub, et seda läheb tal veel üsna suurtes kogustes tarvis.

Et jõudu siis, jälle samal teel käies! Et sul kunagi ka küllalt ei saa. Ei saa, ära parem mitte kardagi :)