Sunday, October 15, 2006

here I am

Tegelikult kirjutan ma lihtsalt selleks, et oma mõtteid kokku korajata, sest kusagil nad ju ometi on, need minu paremad mõtted, mida ma nagu mäletan endal olevat. Kuidas ma ometi nad kaotsi minna lasin või sulasid nad lihtsalt sinna endasinugajagamisvajaduse sisse ära. No ei tea veel, aga meenutades selliseid aegu, kui ennast suisa kirjutamise kaudu otsisin, siis tundub, et see võiks toimida küll. Ehkki kirjutamine kui selline on tegelikult alati olnud seoses kellegiga, kes loeb ja siis võibolla ka arvab ja sellega aitab, aga mine sa tea, võibolla tuleb see kõik lihtsalt leida ja siis lugeda, arvata ja aidata ka. Selline tubli tüdruk nagu ma olen.

Nädalavahetused peaksid ju olema ometigi selleks, et ennast laadida, tegeleda asjadega, mis rõõmu pakuvad ning argielust eemale viivad, seda ma ju tean, ma ju tõesti tean seda, aga miks ma seda enam teinud ei ole, seda ei tea ma küll mitte. Või eks ikka tean ka, aga vot ei ütle. Muidu jõuan ma jällegi selle vastiku enesesurgitsemiseni, põhjuste otsimiseni ja lõpuks maandub kõik mingisse sõnulseletamatusse vihasse, enesehaletsusse, kurbtusesse ja muusse säärasesse, mida nädalavahetuses olema ei peaks, aga mida minu nädalavahetustes on küll ja rohkem ja ülearugi. Kes tahab, jaotaksin laiali lausa, ehkki tegelikult ei soovita ma seda kellegile. Aga ise olen ma selle sinna tekitanud, seda ma saan aru küll.

No ok, mingis eluetapis tuleb see ju suisa kasuks, et urgitsed ja avastad ennast, saad targemaks ja võtad arvesse, aga ksukil peaks see ometi ära lõppema ja algama see elu, millesse oled juba kõigi nende teadasaamistega targana saabunud ning oskad neid ka sobivalt ära kasutada. Seda elu ma praegu nagu tahaksingi kätte saada, no kus tema siis nüüd on??? Eks ma seda ilmselt siin otsingi. Iseendas küll, aga vähemalt väljapoole, sissepoole enam ei mahu, seal on juba igatsugust jama küllaga, nüüd tuleb plats puhtaks teha ja vale välja visata ja veel võibolla midagi targemat asemele panna.

Anna kannatust, ikka veel, kas siis kunagi ei saabu seda rahulolu ja sisemist tasakaalu ja kuidas iganes nad seda ka kutsuvad. Aga paraku pean vist siiski tõdema, et inimene õpib kogu elu ja seda üha enam ja enam endale korrutama, ehkki ma tean ja usun seda. Ja ju see õppimine siis kenasti mööda spiraali kulgedes jällegi sinnamaani on tagasi jõudnud, kus ta oli nii aastat 5, 10, 15 jne, jne tagasi. No mis teha, peaksin ju suurepäraselt teadma, et kõik õpivad erineva kiirusega, ha-haa, võimed on kah erinevad ja mõni erilti loll isend (here I am) ei õpigi miskit ära. Või lihtsalt on loonud oma väikese armsa kujutluspildikese ja hõljub selles, lootes, et nii ta just kõigi poolt vaadatuna tundub, aga ei tundu ju. Igaüks hõljub seal omas pildikeses, sama lollide mõtetega ja lõpuks oleme ikka ainult iseendaga. Annaks jumal või kes iganes, et see iseennas ikka tore ja tubli loomake oleks, üksi ju vaene õrnuke, nagu ma just tõdesin. No nii, aga juba teine tõstab pead ja vähemalt liigutab oma mõtlemiseollust natuke teistviisi. Vähemalt praegu. Ja et tal ometi selleks jõudu jätkuks, sest tundub, et seda läheb tal veel üsna suurtes kogustes tarvis.

Et jõudu siis, jälle samal teel käies! Et sul kunagi ka küllalt ei saa. Ei saa, ära parem mitte kardagi :)



No comments: