Ilus on väljas.
Esimene mõte tundub alati selline positiivne, aga nii kui jalad maha saan, on see jälle läinud. Kui see päike läbi akna paistab, tundub kõik nii lootusrikas, nagu see polekski seesama elu, aga nii kui tõusen, veidi ringi käin, kohvi joon, on kaks võimalust, see kas hajub kuskile või võtan ma ennast kokku. Seda viimast siis, kui tööle minema peab, imelik, et seda ma veel suudan. Loodame, et ikka edasi ka. Aga seda ei suuda, et lihtsalt edasi rõõmus olla, kasvõi päikese pärast. Ikka tuleb selline kurb ja vastik tunne, et see pole see, pole see, pole see...
Öeldakse, et tuleb alustada endast, ma tean ju neid reegleid ja teooriaid ja alati olen nagu alateadlikult neid ka täita püüdnud, aga tegelikult ikka päris ammu vist pole. Miks kuradi pärast peab see sisemine maailmaruum muutuma, kui sinna kedagi teist peale enda oled püüdnud mahutada. Kas see on mingi lapsepõlvest kaasaõpitud viisakus, et inimene peab teistega arvestama ja ei tohi olla ainult isekas ja nõudlik, et kõik tema tahtmisi täidaksid. Tegelikult tuleb vist ikka just selline ollagi, et siis isekas ja nõudlik. Appikene, ma olen ju suht isekas terve oma elu olnud, omast meelest vähemalt. Sellepärast, et kenasti läbi saada ja inimeste hulgas püsida olen seda joont just veidike maha surunud, ammu juba. Kas tõesti siis ülearu palju. No ju vist kui mitte just, sinnamaani, et ma talun asju, mida ma tegelikult ei talu, sinnamaani, et ma lihtsalt teen näo, et ma ei näe neid ja tegelikult ju ei rõõmusta selle üle vaid vaikselt hambaid kiristamas käin. Hambad kah katki juba. No kustmaalt küll ma sinna jõudsin, lihtsalt tahtmisest meeldida või mida fucki küll.
Ma omastmeelest meeldin ju niikuinii, olen ju tegelikult arvanud, et ma meeldin, mul pole iial olnud mõtteid, et issand küll, kas ma meeldin või ei meeldi, ma tean, et ma olen selline, et ma endale meeldin. Millal ma valesse peeglisse vaatama hakkasin? Kes raibe vahetas peeglid ära ja kuhu ta minu oma on toppinud. Tagasi tahan, oma peeglit, seda kus mina sees olen. Ei taha seda , kellele tuleb hommikul silmad pähe joonistada, et nad välja paistaksid. Minu silmad on alati välja paistnud, nad säravad ju. Aga kus? Praegu vaid pilluvad vihaseid sädemeid, aga see ei soojenda minu hinge. Kohe üldse mitte. Ma olen alati arvanud ja kusjuures väga kriitiliselt ja mitte just hästi neist naistest, kes lasevad endale pähe istuda, teevad kõike teiste tahtmist mööda ja unustavad oma enda heaolu ära. Ja mis ma siis nüüd ise olen? Samasugune, peaaegu. Ma omastmeelest tegelesin nn teisega arvestamisega, kui sellist asja üldse olemas on. Ma lihtsalt olen koguaeg arvanud, et kui mina arvestan, siis teine ka arvestab, kui mina toon tahvli šokolaadi, siis teine ka toob, kui mina teen kalli, siis saan vastu ka. Aga miskipärast ei šokolaadi, kallisid ja miks siis ma ometi olen oodanud arvestamis. Ok, sellepärast olen oodanud, et annan aru, et temal on ka kusagil võibolla need nn šokolaadid ja kallid, mida mina pole osanud vastu anda. No olen jah nii arvanud, ilmselt õigustamaks šokolaadi ja kallide puudumist. Isegi praegu tunnen, et selliseid mõtteid mõelda on ebaõiglane.
No nii, sealmaal siis omadega. See on see võrdsust tagaaajav jäär ja tegelikult kui seda võrdsust ei ole, siis ma ei saagi. Nii lihtne see ongi. Kõik algab ikkagi minust ja sellest, kas ma olen rahul. Miks kurat küll mul selline pikk kannatus on. Ilmselt ikkagi hirmust. Aga kunagi ma ju nagu sain hakkama kui ma üksi olin. No ei piinanud ennast iga päev ja ega väga ei piinanudki. Või on mul mälulüngad.
Ma tahan tagasi seda ennast, kes ei paanitse üksiolemise pärast, kelle süda ei klopi 3 korda kiiremini keset ööd lihtsalt heast peast ja vanadusest see ju ka ometi üleöö ei tule. No ei tule ju. Nii fucking vana ma ei ole ju, tahan rõõmus olla, ise tahan, aga ikkagi kui ma seda kirjutan, siis keegi ütleb mu sees, valetaja, sa ei taha üksi õnnelik olla, sa oled juba loodud selliseks, kes oskab koos rõõmus olla. Mitte et ma peaksin rippuma kellegi küljes, vaid ma lihtsalt osakan olla kaaslane, ma tean, et ma oskan. Ja mulle meeldib jagada, sellised ju on kaaslased, kes suudavad jagada ja andestada ja armastada. Kuhu ma selle tahtmise siis panem, selle oskamise ja soovi. Veel ei tea, aga niimoodi ei saa enam, ei saa ja kõik. Ma ei pea niimoodi enam kaua vastu. Pidevalt ühest seisundist teise hüpates, nägu pähe, ok, kõik on hästi, kõik on korras, siis nägu maha ja nutma, haletsema, vihastama, see viimane on just kuradi moodi väsitav.
Ja magama peab inimene ka, seda ma tean, aga ei oska enam. Ja see hirmutab. See tühjus hirmutab, see, mis homse ja ja kõige muu kohal tundub olevat. Miks üldse peab olema selline mõte, et mingi homse pärast muretsen ja põen, et veel kaugemale ette mõelda ei saa. Nagu praeguses hetkes veel vähe mõelda oleks. Aga tegelikult on see sellepärast, et sinna homsesse tahaks mingeid ilusaid asju panna ja siis nende paistel oma tänast soojendada. Ma ei tea, kas see on nii, aga nii oleks lihtsam. Alati on lihtsam kui on midagi ilusat oodata, aga kui üldse ei ole. Kuradi raske on nautida ainult hetke, järjest raskemaks läheb. Kui iga hetk, mis läheb, ei meeldi mulle ja ühtegi hetke tulevikust ei oota niimoodi meeldiva ärevusega, kuidas siis on võimalik neid selle lühikese hetke jooksul kui nad olevik on nauditavaks ja rahulikuks teha. Seda ma enam ei oskagi. Aga ma püüan, ma proovin, vahel väheke ju oskan, aga kui neist jälle pärast minevikus mõelda saavad nad ikkagi sellise vale tooni juurde, jälle vale.
Enamusi asju ei tee ma igaksjuhuks, sest järsku kui ma ei tee, siis midagi muutub, paremaks noh. Loll lootus, see on juba mingi vale elukäsitlus, aru saan küll, aga välja ei saa. Parem ma täna ei ütle, ei tee, järsku see toob veel mingi halva kaasa ja seda ma ei jõua enam taluda. No nii tundub.
Aga nüüd lähen ja teen midagi, vaatame mis saab.
Esimene mõte tundub alati selline positiivne, aga nii kui jalad maha saan, on see jälle läinud. Kui see päike läbi akna paistab, tundub kõik nii lootusrikas, nagu see polekski seesama elu, aga nii kui tõusen, veidi ringi käin, kohvi joon, on kaks võimalust, see kas hajub kuskile või võtan ma ennast kokku. Seda viimast siis, kui tööle minema peab, imelik, et seda ma veel suudan. Loodame, et ikka edasi ka. Aga seda ei suuda, et lihtsalt edasi rõõmus olla, kasvõi päikese pärast. Ikka tuleb selline kurb ja vastik tunne, et see pole see, pole see, pole see...
Öeldakse, et tuleb alustada endast, ma tean ju neid reegleid ja teooriaid ja alati olen nagu alateadlikult neid ka täita püüdnud, aga tegelikult ikka päris ammu vist pole. Miks kuradi pärast peab see sisemine maailmaruum muutuma, kui sinna kedagi teist peale enda oled püüdnud mahutada. Kas see on mingi lapsepõlvest kaasaõpitud viisakus, et inimene peab teistega arvestama ja ei tohi olla ainult isekas ja nõudlik, et kõik tema tahtmisi täidaksid. Tegelikult tuleb vist ikka just selline ollagi, et siis isekas ja nõudlik. Appikene, ma olen ju suht isekas terve oma elu olnud, omast meelest vähemalt. Sellepärast, et kenasti läbi saada ja inimeste hulgas püsida olen seda joont just veidike maha surunud, ammu juba. Kas tõesti siis ülearu palju. No ju vist kui mitte just, sinnamaani, et ma talun asju, mida ma tegelikult ei talu, sinnamaani, et ma lihtsalt teen näo, et ma ei näe neid ja tegelikult ju ei rõõmusta selle üle vaid vaikselt hambaid kiristamas käin. Hambad kah katki juba. No kustmaalt küll ma sinna jõudsin, lihtsalt tahtmisest meeldida või mida fucki küll.
Ma omastmeelest meeldin ju niikuinii, olen ju tegelikult arvanud, et ma meeldin, mul pole iial olnud mõtteid, et issand küll, kas ma meeldin või ei meeldi, ma tean, et ma olen selline, et ma endale meeldin. Millal ma valesse peeglisse vaatama hakkasin? Kes raibe vahetas peeglid ära ja kuhu ta minu oma on toppinud. Tagasi tahan, oma peeglit, seda kus mina sees olen. Ei taha seda , kellele tuleb hommikul silmad pähe joonistada, et nad välja paistaksid. Minu silmad on alati välja paistnud, nad säravad ju. Aga kus? Praegu vaid pilluvad vihaseid sädemeid, aga see ei soojenda minu hinge. Kohe üldse mitte. Ma olen alati arvanud ja kusjuures väga kriitiliselt ja mitte just hästi neist naistest, kes lasevad endale pähe istuda, teevad kõike teiste tahtmist mööda ja unustavad oma enda heaolu ära. Ja mis ma siis nüüd ise olen? Samasugune, peaaegu. Ma omastmeelest tegelesin nn teisega arvestamisega, kui sellist asja üldse olemas on. Ma lihtsalt olen koguaeg arvanud, et kui mina arvestan, siis teine ka arvestab, kui mina toon tahvli šokolaadi, siis teine ka toob, kui mina teen kalli, siis saan vastu ka. Aga miskipärast ei šokolaadi, kallisid ja miks siis ma ometi olen oodanud arvestamis. Ok, sellepärast olen oodanud, et annan aru, et temal on ka kusagil võibolla need nn šokolaadid ja kallid, mida mina pole osanud vastu anda. No olen jah nii arvanud, ilmselt õigustamaks šokolaadi ja kallide puudumist. Isegi praegu tunnen, et selliseid mõtteid mõelda on ebaõiglane.
No nii, sealmaal siis omadega. See on see võrdsust tagaaajav jäär ja tegelikult kui seda võrdsust ei ole, siis ma ei saagi. Nii lihtne see ongi. Kõik algab ikkagi minust ja sellest, kas ma olen rahul. Miks kurat küll mul selline pikk kannatus on. Ilmselt ikkagi hirmust. Aga kunagi ma ju nagu sain hakkama kui ma üksi olin. No ei piinanud ennast iga päev ja ega väga ei piinanudki. Või on mul mälulüngad.
Ma tahan tagasi seda ennast, kes ei paanitse üksiolemise pärast, kelle süda ei klopi 3 korda kiiremini keset ööd lihtsalt heast peast ja vanadusest see ju ka ometi üleöö ei tule. No ei tule ju. Nii fucking vana ma ei ole ju, tahan rõõmus olla, ise tahan, aga ikkagi kui ma seda kirjutan, siis keegi ütleb mu sees, valetaja, sa ei taha üksi õnnelik olla, sa oled juba loodud selliseks, kes oskab koos rõõmus olla. Mitte et ma peaksin rippuma kellegi küljes, vaid ma lihtsalt osakan olla kaaslane, ma tean, et ma oskan. Ja mulle meeldib jagada, sellised ju on kaaslased, kes suudavad jagada ja andestada ja armastada. Kuhu ma selle tahtmise siis panem, selle oskamise ja soovi. Veel ei tea, aga niimoodi ei saa enam, ei saa ja kõik. Ma ei pea niimoodi enam kaua vastu. Pidevalt ühest seisundist teise hüpates, nägu pähe, ok, kõik on hästi, kõik on korras, siis nägu maha ja nutma, haletsema, vihastama, see viimane on just kuradi moodi väsitav.
Ja magama peab inimene ka, seda ma tean, aga ei oska enam. Ja see hirmutab. See tühjus hirmutab, see, mis homse ja ja kõige muu kohal tundub olevat. Miks üldse peab olema selline mõte, et mingi homse pärast muretsen ja põen, et veel kaugemale ette mõelda ei saa. Nagu praeguses hetkes veel vähe mõelda oleks. Aga tegelikult on see sellepärast, et sinna homsesse tahaks mingeid ilusaid asju panna ja siis nende paistel oma tänast soojendada. Ma ei tea, kas see on nii, aga nii oleks lihtsam. Alati on lihtsam kui on midagi ilusat oodata, aga kui üldse ei ole. Kuradi raske on nautida ainult hetke, järjest raskemaks läheb. Kui iga hetk, mis läheb, ei meeldi mulle ja ühtegi hetke tulevikust ei oota niimoodi meeldiva ärevusega, kuidas siis on võimalik neid selle lühikese hetke jooksul kui nad olevik on nauditavaks ja rahulikuks teha. Seda ma enam ei oskagi. Aga ma püüan, ma proovin, vahel väheke ju oskan, aga kui neist jälle pärast minevikus mõelda saavad nad ikkagi sellise vale tooni juurde, jälle vale.
Enamusi asju ei tee ma igaksjuhuks, sest järsku kui ma ei tee, siis midagi muutub, paremaks noh. Loll lootus, see on juba mingi vale elukäsitlus, aru saan küll, aga välja ei saa. Parem ma täna ei ütle, ei tee, järsku see toob veel mingi halva kaasa ja seda ma ei jõua enam taluda. No nii tundub.
Aga nüüd lähen ja teen midagi, vaatame mis saab.
No comments:
Post a Comment