Lugedes siin aeg-ajalt teiste inimeste blogidest kiiksude kohta tekkis miskipärast vajadus kah teha üks otsing iseenese sees ja oma kiiksud pinnale raputada. Tegelikult on neid küll, kas nad ka kõik meelde tulevad ja kas ma neid kõiki ka kiiksudeks liigitan ei oska ma mitte öelda. Aga proovin, endalgi huvitav näha.
Koristada ma ei armasta. Kohe just niimoodi, et ei armasta. Aga segadust ka väga ei armasta, noh, segadust veel siiski aga mustust ju küll mitte. Vahel mõtlen, et annaks kohe miskit ära, kui saaks natuke koristamiskiiksu külge, aga kui kaubaks peaks minema, siis ilmselt hüppaks ikkagi alt ja elaks vanamoodi edasi. Vahel on nädalaid, kus ma lihtsalt ei tee miskit, panen muidugi asju õigetesse kohtadesse ja pesen nõud jms hädavajalik värk, aga mitte miski ei sunni mind roomama põrandal ja tolmu taga ajama, korjan siis aegajalt mõne tolmutordi näpuvahele ja toimetan prügikasti. Ja koristamist alustan alati köögist, sest tegelikult mulle meeldib korras köök, aga kui kaua ta sellisena püsib, on iseasi.
Kuna meie korteris kestab ilmselt igikestev remont või ütleme siis, et selline remondihõnguline seisund, mis pole sellisel kujul minu tekitatud ja mille lõplikku lõpuleviimist ei saa ma ka enda peale võtta nii mõnelgi põhjusel, siis on see alati hea ettekääne koristamisest loobumiseks, eriti elutoas, mis on rohkem ülearuste asjade panipaigaks kui kauniks ja esinduslikuks korralike inimeste elutoaks muutunud. Need pinnad, mis nagu remondi läbi teinud on, kuuluvad esmakoristamise listi, mis pole, on kusagil teises listis vist.
Söögiga on nii, et mulle meeldib teha väga omapäraseid ja teistmoodi toite, otsida retsepte ja ilmselt kui oleks rohkem aega ja raha, siis toituksingi ma vaid Oma Maitse jm ajakirjandusest kogutud repteptide järgi. Vahel peab siiski arvestama pereliikmete soove, võimalusi ja õnneks olen ma veel laisk kah, nii et spagetid ja kalapulgad, praekartulid ja friikad jms lähevad ikka ka loosi. Aga süüa tehes, just niimoodi improviseerides, võin ma igasugusest pahast tujust ja lollidest mõtetest lahti saada ja iseennast jälle oh kui palju armastama hakata, mis ei tähenda seda, et ma seda muudel aegadel ei teeks.
Söömisega on mul varasest lapsepõlvest selline kiiks, et söögi ajal pean ma lugeda saama. Vanaema arvas kunagi, et ma ei saa mehelegi kui söögi ajal loen, aga mõlemad mehed olen ma samasugused osanud leida, järelikult liigub seda kiiksu vist päris tihedalt. Ma pean isegi kiirel hommikul oma kohvi ja võileiva juures lugema, muidu nagu päev ei algagi ja see ei pea mitte olema värske leht, et uudiseid teada, vahet pole, see peab olema mis iganes, mida saab lugeda - jutukas, vana naisteajakiri või eelmise nädala Postimehe lisa. No nii ja lastele see muuseas külge hakanud ei ole. Või ikkagi on, aga kaasaegsemalt, sest nemad tahavad süüa telekat vaadates või arvutis istudes. Oo häbi mulle, nii vist pole ikkagi ilus, lapsed rikutud ja puha. Aga kaif on ka midagi väärt. Ja kust see kiiks pärit, ei tea, sest mu vanemad ei lugenud eales söögi ajal.
Ja parim kaif on see, kui ma olen üksi kodus, meisterdanud endale midagi minujaoks maitsvat, sättinud selle kenasti lauale, sest toit peab olema taldrikul ilus vaadata ja värviline ka, ja siis võtan ma raamatu ja asun aeglaselt naudiskledes sööma ja lugema. Kõige hullem, mis siis juhtuda võib, on uksekell või telefon. Siis ma tahaks mõrvata, sest minu naudinguhetk on ära rikutud.
Aga enamasti ma siiski ei mõrva, sest miskipärast näiteks kui mul on vilets tuju või kui ma hommikul kaua magan, siis telefoni võtan ma alati vastu rõõmsa häälega. Samas ei taksita see kiiks mul ebameeldivates olukordades ei öelda, ega ma ikka ei tee küll asju, mida ma just ei taha, no on mõningaid erandeid ka. Aga telefoni lõõritan alati rõõmsa halloo ja keeldun tunnistamast, et olen kurb või magan. Millest see tuleneb, tean ma küll väga täpselt, sest kui ma olin veel noor ja oma ema arust väga saamatu ja ebausldusväärne lapsevanem, siis harrastas ta mulle helistada hommikuti ja imestada pahaselt - magad, kas siis mitte midagi ei ole teha.
Ja raha jääki ei taha ma kunagi pangast vaadata. Ma küll vaatan, ma olen ju siiski normaalne (???) inimene vist ja pean ju selle rahaga majandama ja teadma kuhu ja miks ja kuipalju teda läheb, aga ei taha. Parem kui ei peaks vaatama. Kulunud on ju ikka miskipärast rohkem kui ma olen arvanud. Isegi palgapäeval ei taha, tuleb tunne, et mine tea, kindlasti on mingil saladuslikul põhjusel, mingi täiesti võimatult kaelasadanud järelmaksu või mille iganes näol mu raha kuskile kadunud.
Kindlasti on midagi veel, aga rohkem ei tule meelde.
Üks asi tuli veel meelde, riietega seotud nimelt. No et ma olen edev ja epudrilla, see pole mingi uudis ja seda ma pole üritanud mitte varjatagi ja seetõttu kammin ma meelsasti kaltsukaid, et oma ausaltöelda mitte just väga kasinat garderoobi huvitavate leidudega täiendada. Eks ma siis ikka ühte-teist leiangi ja võin imetleda neid kaua-kaua peegli ees selga passides ja järjest põnevamaid kombinatsioone luues. Igasuguseid toppe ja lendlevaid seelikuid + nendega sobivaid ehteid jm tiru-liru on ikka parasjagu, aga kui minek, siis tõmban ikka enamasti teksad ja ühe kindla mustakarva roosalillelise pluusi selga ja olen omastarust jälle kena tips. Ja lehvivad seelikud ootavad järgmist peegliees eputamise korda. Millest on mul tõsiselt kahju. Eriti kahju on mul rohelisest päris ise talvel heegeldatud topist, mis passib suurepäraselt kokku kahe erineva seelikuga ja veel ühe sünnipoolest küll juuksekaunistuseks mõeldud helerohelise lillekesega, mis selle topi traksi peal nii kuramuse seksikas välja nägi. Vähemalt peegli ees, muu kasutamise kohta puuduvad andmed ehk teisisõnu on kasutuskordade arv 0. Aga must roosalilleline saab teenimatult palju nii argi- kui pidupäevasid sündmusi nautida.
Ja heegeldamise kiiks on mul ka. Teatud eluperioodidel võin ma lõputult salle, rätikuid ja mida iganes heegeldada, mida suurem, seda parem. See aitab mõtteid koos hoida, on selliseid aegu, kus lugedes kaovad mõtted kusagile lehekülgede vahele ära ja siis peab nad jälle ritta seadma. Ainult heegeldamine saab sellega hakkama. Aga salle on küll liiga palju, eriti ma neid ei kannagi. Ma arvan, et varsti on mu tuttavatel ja sõpradel neid samuti piisavalt. Aga järgi jätta ka ei saa. Just sain ühega maha, kahjuks läks ainult 2 päeva aega. Sellest pidi tulema suitsetamiskeeluaegne jahedate suveõhtute välikohvikutes istumise sall. Kui ma teda endaga kaasas viitsiks vedada, siis võiks temast see ju tulla ka, seni lösutab siin diivanil ja ei ole veel mittemiski, vaid hulk ilusat kirjut lõnga neljakandilisse tükki põimitud.
Koristada ma ei armasta. Kohe just niimoodi, et ei armasta. Aga segadust ka väga ei armasta, noh, segadust veel siiski aga mustust ju küll mitte. Vahel mõtlen, et annaks kohe miskit ära, kui saaks natuke koristamiskiiksu külge, aga kui kaubaks peaks minema, siis ilmselt hüppaks ikkagi alt ja elaks vanamoodi edasi. Vahel on nädalaid, kus ma lihtsalt ei tee miskit, panen muidugi asju õigetesse kohtadesse ja pesen nõud jms hädavajalik värk, aga mitte miski ei sunni mind roomama põrandal ja tolmu taga ajama, korjan siis aegajalt mõne tolmutordi näpuvahele ja toimetan prügikasti. Ja koristamist alustan alati köögist, sest tegelikult mulle meeldib korras köök, aga kui kaua ta sellisena püsib, on iseasi.
Kuna meie korteris kestab ilmselt igikestev remont või ütleme siis, et selline remondihõnguline seisund, mis pole sellisel kujul minu tekitatud ja mille lõplikku lõpuleviimist ei saa ma ka enda peale võtta nii mõnelgi põhjusel, siis on see alati hea ettekääne koristamisest loobumiseks, eriti elutoas, mis on rohkem ülearuste asjade panipaigaks kui kauniks ja esinduslikuks korralike inimeste elutoaks muutunud. Need pinnad, mis nagu remondi läbi teinud on, kuuluvad esmakoristamise listi, mis pole, on kusagil teises listis vist.
Söögiga on nii, et mulle meeldib teha väga omapäraseid ja teistmoodi toite, otsida retsepte ja ilmselt kui oleks rohkem aega ja raha, siis toituksingi ma vaid Oma Maitse jm ajakirjandusest kogutud repteptide järgi. Vahel peab siiski arvestama pereliikmete soove, võimalusi ja õnneks olen ma veel laisk kah, nii et spagetid ja kalapulgad, praekartulid ja friikad jms lähevad ikka ka loosi. Aga süüa tehes, just niimoodi improviseerides, võin ma igasugusest pahast tujust ja lollidest mõtetest lahti saada ja iseennast jälle oh kui palju armastama hakata, mis ei tähenda seda, et ma seda muudel aegadel ei teeks.
Söömisega on mul varasest lapsepõlvest selline kiiks, et söögi ajal pean ma lugeda saama. Vanaema arvas kunagi, et ma ei saa mehelegi kui söögi ajal loen, aga mõlemad mehed olen ma samasugused osanud leida, järelikult liigub seda kiiksu vist päris tihedalt. Ma pean isegi kiirel hommikul oma kohvi ja võileiva juures lugema, muidu nagu päev ei algagi ja see ei pea mitte olema värske leht, et uudiseid teada, vahet pole, see peab olema mis iganes, mida saab lugeda - jutukas, vana naisteajakiri või eelmise nädala Postimehe lisa. No nii ja lastele see muuseas külge hakanud ei ole. Või ikkagi on, aga kaasaegsemalt, sest nemad tahavad süüa telekat vaadates või arvutis istudes. Oo häbi mulle, nii vist pole ikkagi ilus, lapsed rikutud ja puha. Aga kaif on ka midagi väärt. Ja kust see kiiks pärit, ei tea, sest mu vanemad ei lugenud eales söögi ajal.
Ja parim kaif on see, kui ma olen üksi kodus, meisterdanud endale midagi minujaoks maitsvat, sättinud selle kenasti lauale, sest toit peab olema taldrikul ilus vaadata ja värviline ka, ja siis võtan ma raamatu ja asun aeglaselt naudiskledes sööma ja lugema. Kõige hullem, mis siis juhtuda võib, on uksekell või telefon. Siis ma tahaks mõrvata, sest minu naudinguhetk on ära rikutud.
Aga enamasti ma siiski ei mõrva, sest miskipärast näiteks kui mul on vilets tuju või kui ma hommikul kaua magan, siis telefoni võtan ma alati vastu rõõmsa häälega. Samas ei taksita see kiiks mul ebameeldivates olukordades ei öelda, ega ma ikka ei tee küll asju, mida ma just ei taha, no on mõningaid erandeid ka. Aga telefoni lõõritan alati rõõmsa halloo ja keeldun tunnistamast, et olen kurb või magan. Millest see tuleneb, tean ma küll väga täpselt, sest kui ma olin veel noor ja oma ema arust väga saamatu ja ebausldusväärne lapsevanem, siis harrastas ta mulle helistada hommikuti ja imestada pahaselt - magad, kas siis mitte midagi ei ole teha.
Ja raha jääki ei taha ma kunagi pangast vaadata. Ma küll vaatan, ma olen ju siiski normaalne (???) inimene vist ja pean ju selle rahaga majandama ja teadma kuhu ja miks ja kuipalju teda läheb, aga ei taha. Parem kui ei peaks vaatama. Kulunud on ju ikka miskipärast rohkem kui ma olen arvanud. Isegi palgapäeval ei taha, tuleb tunne, et mine tea, kindlasti on mingil saladuslikul põhjusel, mingi täiesti võimatult kaelasadanud järelmaksu või mille iganes näol mu raha kuskile kadunud.
Kindlasti on midagi veel, aga rohkem ei tule meelde.
Üks asi tuli veel meelde, riietega seotud nimelt. No et ma olen edev ja epudrilla, see pole mingi uudis ja seda ma pole üritanud mitte varjatagi ja seetõttu kammin ma meelsasti kaltsukaid, et oma ausaltöelda mitte just väga kasinat garderoobi huvitavate leidudega täiendada. Eks ma siis ikka ühte-teist leiangi ja võin imetleda neid kaua-kaua peegli ees selga passides ja järjest põnevamaid kombinatsioone luues. Igasuguseid toppe ja lendlevaid seelikuid + nendega sobivaid ehteid jm tiru-liru on ikka parasjagu, aga kui minek, siis tõmban ikka enamasti teksad ja ühe kindla mustakarva roosalillelise pluusi selga ja olen omastarust jälle kena tips. Ja lehvivad seelikud ootavad järgmist peegliees eputamise korda. Millest on mul tõsiselt kahju. Eriti kahju on mul rohelisest päris ise talvel heegeldatud topist, mis passib suurepäraselt kokku kahe erineva seelikuga ja veel ühe sünnipoolest küll juuksekaunistuseks mõeldud helerohelise lillekesega, mis selle topi traksi peal nii kuramuse seksikas välja nägi. Vähemalt peegli ees, muu kasutamise kohta puuduvad andmed ehk teisisõnu on kasutuskordade arv 0. Aga must roosalilleline saab teenimatult palju nii argi- kui pidupäevasid sündmusi nautida.
Ja heegeldamise kiiks on mul ka. Teatud eluperioodidel võin ma lõputult salle, rätikuid ja mida iganes heegeldada, mida suurem, seda parem. See aitab mõtteid koos hoida, on selliseid aegu, kus lugedes kaovad mõtted kusagile lehekülgede vahele ära ja siis peab nad jälle ritta seadma. Ainult heegeldamine saab sellega hakkama. Aga salle on küll liiga palju, eriti ma neid ei kannagi. Ma arvan, et varsti on mu tuttavatel ja sõpradel neid samuti piisavalt. Aga järgi jätta ka ei saa. Just sain ühega maha, kahjuks läks ainult 2 päeva aega. Sellest pidi tulema suitsetamiskeeluaegne jahedate suveõhtute välikohvikutes istumise sall. Kui ma teda endaga kaasas viitsiks vedada, siis võiks temast see ju tulla ka, seni lösutab siin diivanil ja ei ole veel mittemiski, vaid hulk ilusat kirjut lõnga neljakandilisse tükki põimitud.
No comments:
Post a Comment