Ehk siis veebruarikuine Lerici - veidike meenutusi kohe pärast reisi: kirjutatud specially Leonardo projektinduse nõudel, sellest siis ka pidevad vihjed millegi õppimisele ja kasutamisele, aga muidu täiesti adekvaatne jutt, nii ta oligi.
24.02. PÜHAPÄEV
Teekond La Speziasse, linna kus asub meie partnerkool Instituto Proffessionale di Stato per i Servizi Alberghieri e della Ristorazione „G.Casini”, asusime teele varavalges, st. Estonian Airi lennuk pidi väljuma varhommikul kell 7.00. Pärast väikeseid lendude edasilükkamisi jõudsime õnnelikult Itaaliasse, kohvrid kaasaarvatud, mille üle olime tõeliselt rõõmsad. Lennujaamas ootas meid sõbralik härra Carmine, kes sõidutas meid kiiresti, nii 140 km-se tunnikiirusega läbi imekauni mägise maastiku Lericisse, millest sai meie kodu 7-ks päevaks. Ilm oli tõeliselt meie poolt ja Itaalia tervitas meid sõbraliku soojuse ja päikesepaistega.
Hotellis tegime koheselt tutvust Itaalia köögiga – farfellid lõhe-ja võikastmega, mereannid ja kala ning toorsalat balsamiäädikaga. Tõsiselt Iaaliamaitseline oli. Ja Lerici on tõeline pärl – meri, mäed ja imekaunid vaated. Promeneerisime kaldapealsel kuni väsimus võimust võttis.
Vaatamata pikale päevale suutsime ronida ka mätippu, kus asus tore keskaegne kindlus – tõeline kindlus, mida tundus olevat vist üsna raske vallutada – ühel pool mägi, teisel meri.
Üllatasid veebruarikuised õitsvad lilled ja õunapuud, hotelliesised viljutäis apelsinipuud – vaatamata sellele, et seda kõike võis ju raamatute kaudu teada ja oodata, oma silmaga nähtuna oli see siiski väga kena ja armas avastus. Teiseks meeldivaks üllatuseks oli imekaunis ja rahulik meri ning palju itaalia perekondi promeneerimas nädalalõpusel kaldapealsel ning nautimas sooja õhku ja päikest.
Õppisin ehk tõdesin jälle, et Itaalia köök on ikka tõeliselt nii vaimustav nagu ta pidigi olema ning itaalia keel on ilus ja sarnane eesti keelega
Väsimus kaob märkamatult ja elu on ilus. Seda jõudu ja rahu, mida annab siinne ümbrus katsungi kasutada oma töös. Vähemalt positiivsemaks teeb see mind kindlasti – on, mida silme ette manada kui vaatepilt troostituks ja mustaks kipub.
25.02. ESMASPÄEV
Hommikul sõidutasid Paola & Paola meid kooli. Tõepoolest, neid oligi kaks ja perekonnanimedki niivõrd sarnased, et minu kõrvust läks see küll sujuvalt mööda. Edaspidi selgus, et sellega see Paolade hulk veel ei piirdunud – populaarne tütarlapsenimi kusagilt kaugetest kuuekümnendatest, nagu meil tola ajal Piret või Katrin.
La Spezia asub meie linnakesele päris lähedal, nii kümmekond kilomeetrit, aga kuna tee kulges mööda käänulisi merekaldaid ja kohati ka tunnelis, siis ei osanudki seda täpselt määratleda. Läbisime oma sõidul veel ühe väikelinna San Terenzo, mis on siis meie naaberküla ja kus elab üks Paoladest, kelle auto peale mina sõitma sattusin. Ka inglise keele õpetaja, kes nüüd tegeleb rohkem puuetega lastega ning kel endal on kodus samuti 18 aastane järeltulija – tütar ning 12 aastased kaksikud poisid.

Linna tutvustas meile inglise keele õpetaja, kellega sain ka pikemalt rääkida. La Spezia tundus esmapilgul mitte kõige kenam, kuid vanalinn ja mereäärne promenaad olid väga armasad.

Üllatas see, et õpilased olid väga noored, kohe peale vaadates olid, aga see eest väga viisakad. Koolis oli väga palju meesõpetajaid, eriti just toitlustuse ja baariteeninduse valdkonnas. Vestluse käigus selgus, et meil on nendega väga palju sarnaseid probleeme, näiteks õpilased tahavad teha rohkem praktilisi asju ning ei viitsi eriti tegeleda teooria ja üldainetega.
Õppisime iseseisvalt liinibussidega liiklema ja saime suurepäraselt hakkama. Meie linna saab La Speziast sõita liinibussiga L – umbes 35 minutit. Ka itaalikeelsest menüüst arusaamine ei tekita erilisi probleeme, mis on tore.
Veendusin, et rollimängude kasutamisega olen õigel teel ning sama tehakse ka siin. Inglise keele praktiseerimine reaalses elus on kohutavalt vajalik ja mõnus. Kahju, et seda tihemini teha ei saa. Itaallaste temperament on lihtsalt võrratu!
26.02. TEISPÄEV
Hommikul startisime bussiga La Speziasse ja jõudsime piisavalt vara kohale, et teha veel üks linnatiir ja promeneering. Jolly hotelli jõudsime õigeks ajaks ning kohtusime Paolaga. Hotell oli väga kena, eriti ülemise korruse sviidi vaade. Hotellis on 110 kohta ja 32 töötajat, suvekuudeks võtavad ka lisa tööjõudu appi. Omanik oli sõbralik ja tegi meile korraliku ekskursiooni.

Edasine tee viis meid veinikeldrisse


Kõiki kokandusalaseid uusi teadmisi saan kasutada erialase keele õpetamisel – näiteks õppisin ära sõna kikerherned – chick peas – varem pole seda minu toidulaualt läbi käinud.
Õhtul sooritasime veel väikese uneeelse jalutuskäigu naaberküla San Terenzoni, mis nagu kontrollimisel selgus, asub vaid 2 km kaugusel. Imekaunis õhtune meri ja tuled mäekülgedel – vaikse suvituslinna hingamine ja kerge äratundmisrõõm võrreldes Haapsaluga – kõigis suvituslinnades on omad unised ajad, kus puhatakse välja uueks alguseks.
27.02. KOLMAPÄEV - CHINQUE TERRE
Hommik algas väikeste sekeldustega kuna sattusime bussi peale, mis viis meid esmalt Sarszanasse ja meie suureks üllatuseks tagasi Lericisse, kust siis samas bussi uuesti oma La Spezia matka alustasime – seekord küll otsustas bussijuht otsetee valida ja pooleteistunnise seiklemisega jõudsime siis kokkulepitud jaama. Õnneks ei muutud see meie plaane rohkem kui tunnikese hilinemisega. Esiteks külastasime „Ciccolateriat”, kus olid väga maitsvad küpsised ning suundusime rongi peale ning
Igas linnas oli ka oma pisikirik ja kindlus. Riomaggiorest läksime jala Manarolasse – nimelt lõndisime mööda Via del Amoret ehk armastuseteed. Ja me polnud kaugeltki ainsad turistid, kes sellise veebruarikuiselt uduvihmase päeva olid valinud.
Üllatas Itaallaste lahkus ja positiivne suhtumine, meie eksirännakutesse ja neile pealesunnitud ootamisse. Nad ainult naersid ja avaldasid arvamust, et Sarzano on tõepoolest ilus linn ja miks mitte siis sealt läbi sõita. Võibolla mõni teine kord, miks mitte.

28.02. NELJAPÄEV – GENOVA
Kui bussijuht poleks väikest avariid teinud oleks meie linnasõit viperusteta kulgenud. Vaatamata sellele jõudsime kenasti jaama kust parasjagu rong väljumas oli. Tunnikene sõitu, kahjuks küll enamasti läbi tunnelite, aga Genovasse me jõudsime.
Tee rongijaama läbisime keskmise maratonijooksuga ning vähemalt minule jäi küll kahetsus hinge, et linnaga mingit sidet ei tekkinud – tuleb vist tagasi tulla.
Kõik selle kompenseeris meie armas Lerici, kuhu jalga maha tõstes kohe vastutasuks tõsine energialaks sai omistatud ning hotelli jõudsime pärast pooleteisttunnist jalutuskäiku juba väga reipana.
Õppisin, et alati tasub kodutöö mitmekordselt ära teha kui võõrasse linna minna – eriti kui on kaasas kari võõraid. Aga kaardi oleks endale võinud ikkagi ka ise hankida, see on siis õppetunniks, siis oleks vähemalt mere suuna suutnud kindlaks määrata ning sellega võimaldanud endale ka pisut jalutamisaega.
Kogu see rannikuala tundub olevat täis mäenõlvadele pikitud linnu ja külakesi, sest kogu rannik koosnebki mägedest, majad kasvavad välja orust, kõrguvad mäetippudeni, valguvad järgmistest nõlvadest alla ning kõik algab uuesti. Rong paraku sõidab enamuse aja tunnelites ning jätab väga vähe aega imetlemiseks. Aga hämmastava osavusega on nad suutnud kogu raudtee mägede sisse uuristada. Ja liikluskorraldusest arusaamiseks tuleb ilmslt itaallaseks sündida.
29.02. REEDE – PORTO VENERE
Hommikul tulid Paola ja Paola meile autodega järele ning toimus meie viimane sõit kooli. Kõik sujus ladusalt ning saime oma paberid allkirjastatud ning viimased plaanid peetud. Kool pakkus lõpetuseks mitmekäigulise lõuna, mis tipnes suurepärase tiramisuga. Toit ja teenindus lõunamaise temperamandiga on siiani olnud super ja läinud täiega asja ette. Eriti toredad on nende noored teenindajad, keda väga armsasti igal sammul juhendatakse. Nad on veel nii noored, aga tulevad kenasti toime.
Monika perekond on tohutult sõbralik, lahke ja ühtehoidev. Endiselt üllatab nende sõbralikult tihe liikluskultuur ja sõitmisvõime neil kitsastel ja autoderohketel tänavatel. Ootsin vist rohkem närvilisust, aga neil siin on aega küll, pahandamiseks pole mingit põhjust, kui keegi on otsustanud oma auto kuskile suvlisse kohta parkida ja väikesele jalutuskäigule minna.
Edaspidises töös saan kasutada kõike, mis puutub Itaalia rahvuskööki ja selle eripäradesse. Saan seda kasutada erialase keele õpetamisel, samuti tutvustada kõiki neid kauneid paiku ja kogu seda inglise keelset kirjandust, mis mul nüüd nende kohta kogunenud on.
01.03 LAUPÄEV – FIRENZE
Väga varane start, sest rong La Speziast väljus juba peale seitset. Sõitsime paar tunnikest ümberistumisega Pisas ning varsti olimegi Firenzes, linnas, mida peetakse renessansikunsti hälliks. Ilm oli natuke jahe ja pilvine, aga turiste oli ikkagi palju. Alustasime oma ringkäiku väikese kohvilonksuga ning siirdusime südalinna.
Restoranikülatus osutus tõeliseks elamuseks, sest ühe restorani asemel esitleti meile tervelt nelja eriilmelist toidukohta, kus jagus igale maitsele midagi. Omanikuks oli tõline itaallane, oma maa patrioot ja kokakunsti austaja.
Kõige põnevamaks osutus tema mõned aastad tagasi avatud Teatro del Sale, mis kujutab endast klubilise vormiga söögikohta ning mis omab üle 700 000 liikme üle terve maailma. Liikmestaatus annab võimaluse suhteliselt soodsa raha eest klubis süüa ning ennast lihtsalt mõnusalt ja koduselt tunda. Õhtuti muundub koht teatriks, et pakkuda oma liikmetele lisaks söögielamustele ka kunstielamusi. Tõeliseks elamuseks oli meile aga restoraniomanik ise, kes tõelise itaallasena särades ja sädemid pildudes jutustas meile oma restoranidelugu nagu põnevaimat seiklusjuttu nii, et igaüks sai osa tema tohutust armastusest ja imetlusest oma loodu vastu. Saime tema etteastet ka täies ilus nautida, sest jäime mõneks ajaks klubisse jalga puhkama, et vaadata kuidas koguneb lõunaseltskond ning kuidas selline süsteem üldse toimib. Kui külstajad hakkasid perekonniti ja seltskonniti saabuma, läks omanik ise köögipoolele ning hõikas välja äsja valmissaanud toite kui maailmakuulsaid esinejaid, tema hääl oli kui ooperilauljal ning kellel väljakuulutatud toidu vastu huvi ei tekkinud oli küll midagi kõrvakuulmise või söögiisuga väga pahasti. Kahjuks nägi meie päevaplaan ette õhtustamist LA Spezia Michelini tärniga pärjatud restoranis ning teades ette itaallaste armastust väga mitmekäiguliste lõunasöökide vastu, pidime seda showd vaid pealvaatajatena jälgima.

Pärast lahkumisdineed viidi meid Lericisse tagasi ning olime sunnitud oma toredate võõrustajatega head aega jätma. Kõik oli kulgenud kenasti, tööd ja tegemised said tehtud samuti ka kõik mis puutus meie harimisse söögi, itaalia kultuuri ja traditsioonide alal. Kahju oli, aga koduigatus oli ka juba hinge pugenud.
Õppisin sellelt reisilt palju ja kindlasti on palju ka seda, mis veel kusagil settib ja ühel hetkel pinnale kerkib. Saime oma koolile toredad sõbrad ja koostööpartnerid ning kuhjaga kogemusi ja üksjagu laiema silmaringi.
02.03. PÜHAPÄEV

Hommikul veel väike good bye jalutuskäik meie armsas Lericis, kus pühapäevase päeva puhul merekaldal turgu peeti ning igasugused maalijad, ehtekunstnikud ja muud isetegijad olid just oma kraami laiali laotanud.
Edasi viis meie tee lennujaama Pisasse, kus meid kenasti ka kõigi kohvritega lennuki peale lubati, ehkki kohvrid olid kõhukamaks muutunud peites oma sisemuses nii kaunitest kohtadest kaasa antud brošüürikesi kui ka kodustega jagamiseks mõeldud toiduelamusi.
Kõige suuremaks üllatuseks veel viimasel hetkel oli Pisa torn, viltu nagu ta pidigi olema, mis ootamatult meile õhkutõustes kätte paistis. Kuna ei suutnud selle tõenäosust ennem uskuda, ei õnnestunud seda ka kaanerasse püüda. Aga Itaalia nagu tahtis, et me siit kenade mälestustega lahkuksime ja seetõttu ka kunagi tagasi tuleksime ning seepärast otsustas meile ka üllatuse teha. Ja ilma keeras ta ka päikseliseks ja ilusaks, et ikka kahju oleks lahkuda. Vaadates all laiuvate Alpide tippusid mõlgutasime omi rahulolevaid mõtteid ja sepitsesime plaane, mis sel hetkel kõik ühel ilusal ja heal päeval meid sinna tagasi toovad.

Estonian Air hilines nagu ikka ja lennuk oli külm, aga kodu juba paistis ning eesti keelsed lehed olid kui taevakingitus, mida nad ju olidki.
Kodus võttis meid vastu kõle tuul, külm õhk ja hiline öö, aga see oli ju kodu ja sinnapoole me oma suuna seadsimegi.
Õppisime, et reisida on endiselt tore, aga - home, sweet home – see teadmine, et ta siin kusagil ees ootab, teeb reisimise veelgi toredamaks.
No comments:
Post a Comment