Kuidas toita hunti.

Selgus, et hunte oli kaks. Ilmselt mitte ainult minul, aga siiani polnud ma sellest niimoodi mõelnud. Ja peale jääb see, kumba sa rohkem toidad. Karta on, et mulle meeldib sageli toita rohkem oma halba hunti. Miks nii, on esialgu mulle veel pistut arusaamatu, sest tegelikult armastan ma justkui seda head rohkem. Äkki halba kardan ja sellepärast teda koguaeg toidan. Äkki see tulebki mingist hirmust. või ei oska ma heasse hundisse niipalju uskuda.

Selle kahe päevaga sai mu halb hunt ikka väga toidetud. Ja loomulikult tundis ta ennast hästi, aga mina ei tundnud. Jja mida ma tegin? Eks ikka toitsin teda edasi, ja siis veel ja veel. Niikaua kuni ta mu peaaegu nahka pistis. Ja sellest oli mulle ikka vähe, toppisin talle edasi kõikvõimalikku toidet lõugade vahel, ramp õgis aga edasi. Õnneks võtsin ma siiski mõistuse häält kuulda, või olid see sina, keda ma kuulda võtsin. Võimalik, et see oli ka seesama hundilugu, mis eile minuni jõudis ja just õigel ajal. Aga kangekaelne nagu ma olen, ei suutnud ma ikkagi kohe aru saada, et ma jätkan ju hundi toitmist, just selle va halva.

Kallis hea hunt, palun söö nüüd sina. Söö kohe palju, sest mul on sind vaja, et endaga toime tulla. Seekord läks kõik õnneks. Võibolla ka halba hunti peab vahel söötma, sest muidu näljasena närib ta ikka kuskilt oma osa. Tegelikult tahan ma loota, et sellest kõigest oli mingit kasu ka - mulle, sulle ja meile.

Mina olen selline mina, koos oma halva hundiga, aga ikkagi päris selline nagu ma olen. Ja kui sa tahad päriselt minuga jääda, siis sa pead seda teadma. Nüüd sa tead palju rohkem. Eks mina tean ka, ehkki mul polnud ennegi väga põhjust kahelda, aga halba hunti toites kaotasin ma usu ja terve mõistuse.

Kui seda kannatust ka ometi jätkuks, keda ma selle saamiseks toitma peaksin? Ilmselt seda head hunti, vähemalt ma püüan seda teha.

Palun anna kannatust, kes iganes, aga palun anna ... ja palju, sest seda võib ikka päris tükil ajal väga väga vaja minna.